Ülempreester Vassili Russ/Tammistu (1873-1955)

Vaimulik ja koguduseelu korraldaja muutuvate aegade Saaremaal

Ülempreester Vassili Russ (alates 1937 Tammistu; 7. oktoober 1873, Maasi vald, Saaremaa – 3. aprill 1955, Kuressaare) oli Eesti õigeusu vaimulik, köster-kooliõpetaja, pedagoog ja usuõpetaja. Tema ligi kuus aastakümmet kestnud kiriku- ja haridustöö kulges väga erinevail ajajärkudel: Vene keisririigi viimaseil aastakümneil ning Eesti Vabariigi, Teise maailmasõja ja selle järgsel nõukogude ajal. Vaimulikuna teenis ta üle neljakümne aasta peamiselt Saaremaal. 

Vassili Russi elukäik võimaldab jälgida ühe Eesti õigeusu vaimuliku igapäevatööd märksa laiemalt kui üksnes jumalateenistusliku tegevuse kaudu. Tema teenistuses põimusid koolitöö, uue koguduse ülesehitamine, koguduste majandus- ja haldusküsimused ning suhted köstrite, õpetajate, koguduseliikmete ja kiriku juhtkonnaga. Olemasolevates allikates leidub dokumente ka mitmete teravate konfliktide kohta, mida aga tuleb käsitleda ettevaatlikult, et eristada asjaosaliste vastastikuseid süüdistusi kiriklike juurdluste käigus tuvastatud asjaoludest.

Lapsepõlv, haridus ja pedagoogitöö

Vassili Konstantini poeg Russ sündis 7. oktoobril 1873 Saaremaal Pöide kihelkonnas Maasi vallas talupidaja Konstantin Russi perekonnas. Alghariduse omandas ta Ööriku õigeusu kihelkonnakoolis. Seejärel läks ta õppima Riia Vaimulikku Kooli ja Seminari, kus õppis aastail 1886–1895, läbimata kuueaastast vaimuliku õppekava. Pärast nelja-aastase õppekava läbimist omandas ta 1896. aastal köster-kooliõpetaja kutse ja suunati Nursi abikooli.

Pedagoogiline ja ühiskondlik tegevus enne vaimulikupühitsust

Vassili Russi tegevus ei piirdunud vaimulikutööga. Tema eluloos oli oluline koht pedagoogitööl juba enne preestriks pühitsemist 1911. aastal ning haridusküsimustega tegeles ta ka hiljem.

Enne preestriks saamist töötas Russ pikemat aega köster-kooliõpetaja ja õpetajana. Kirikuameti aruannetes nimetatakse teda köster-kooliõpetajana Saduküla Vaga Joosepi koguduses 1896–1897, Nina Jumalaema Kaitsmise koguduses 1897–1899, Piirissaare apostlite Peetruse ja Pauluse koguduses 1899–1902, Tõstamaa-Seli Püha Vassilius Suure koguduses 1902–1906, Nina kihelkonnakoolis alates 1906. Aastail 1906–1911 töötas ta ka Tartumaal Kokora kaheklassilise ministeeriumikooli juhatajana. Elulooandmeis märgitakse veel tema tegevust preestri ja usuõpetajana Saaremaa õigeusu kihelkonnakoolides Levalal, Laimjalas ja Reomäel. Seega eelnes vaimulikule teenistusele enam kui kümneaastane pedagoogiline töö.

Perekond

Vassili Russ abiellus 1899. aastal Anna Afanasi tütar Muhinaga (s 1876). Neile sündis kolm last: Nikolai (s 1900), Peeter (s 1902) ja Antoniina (Leini, s 1915). Peres oli veel kaks kasulast: Konstantin ja Boris. Esimestel abieluaastatel elas pere Kahtlas, kuid hiljem kolis Torgu valda.

Vanim poeg Nikolai Russ töötas vallasekretärina. Nõukogude okupatsiooni alguses küüditati ta koos perega Venemaale, kus ta suri. Poeg Peeter Russ omandas kooliõpetaja kutse ja töötas Kaarmal. Poeg Boris Russ lõpetas Kuressaare Merekooli, läbis väeteenistuse Eesti Kaitseväes ning töötas seejärel kaugsõidu tüürimehena.

Tütar Antoniina (Leini) Russ (hilisem Rander) lõpetas 1935. aastal gümnaasiumi ning omandas hiljem algkooliõpetaja kutse. Ta töötas õpetajana Mustjalas ja Kuressaares. 1950. aastal vallandati ta Mustjala algkooli õpetaja kohalt, kuna oli vaimuliku laps. Pärast õpetajatöölt lahkumist töötas ta kaubanduses, hiljem õpetas Kuressaare (Kingissepa) algkoolis vene keelt. Leini abiellus kolmel korral: esmalt Torgu vallasekretäri Josua Köstriga, seejärel Arved Johansoniga ja lõpuks Eduard Randeriga. Tema poeg Tiit Köster sai Kuressaare muusikakooli direktoriks, tütar Tiiu Johanson õppis arstiks ning tütar Anna Rander töötas projekteerijana.

Tütre mälestused annavad pildi Russide perekonna elust Saaremaal ning osalusest kohaliku haridus- ja kultuurielu edendamisel. Oma isa meenutas ta aktiivse kogukonnategelasena, kes tegutses Torgu õigeusu koguduse esimese preestri, Iide algkooli juhataja ning kohaliku näiteringi juhendajana. Üks Leini noorematest vendadest hukati 1941. aastal Loode metsas, kuid puudub täpsustus, millise vennaga oli tegemist.

Vaimulikuks pühitsemine

11. septembril 1911 pühitses Riia ja Miitavi ülempiiskop Joann (Smirnov) Vassili Russi diakoniks Riia Püha Aleksei peakirikus ning 13. septembril preestriks. Samal päeval määrati Russ ülempiiskopi otsusega ka vastloodud Levala Neeva Püha Aleksandri koguduse esimeseks preestriks, nimetades, et tegemist on endise Kokora kaheksaklassilise ministeeriumikooli juhataja ja Riia vaimuliku seminari kasvandikuga.

Levala koguduse loomine ja ülesehitamine

Levala kogudus moodustati 11. septembril 1910 Ööriku, Tornimäe ja Laimjala koguduste aladest. Esimesel aastal hooldas kogudust Tornimäe ülempreester Aleksander Klaas. Koguduses oli ka kaks köster-kooliõpetajat: Joann Aleksei p Villido, varasem Tornimäe koguduse teenija alates 11. novembrist 1910, ning Julian Mihkli p Peterson, endine Väike-Lähtru koguduse Enivere abikooli õpetaja alates 14. veebruarist 1911.

Preester Russ saabus Levalasse 7. oktoobril 1911. Tema esimene jumalateenistus toimus 23. oktoobril 1911, kus temaga koos teenisid Aleksander Klaas ja Laimjala preester Anton Laar. Preester Russi saabudes puudus kogudusel kirikuhoone. Jumalateenistusi peeti lesk Melania Reisi talus, kus rehemaja suurem elutuba kohandati ajutiseks kirikuks. Koguduseliikmeid oli 1911. aastal 1356 inimest. 1912. aastal vähenes liikmete arv 1249le, sest Orissaare ja teise ümberkaudsete külade inimesed taasliideti Ööriku ja Tornimäe kogudustega.

Kirikukroonika andmeil pöörati preester Russi ametiajal tähelepanu koguduse materiaalse baasi kujundamisele. Esialgu laenati kogudusele vajalikke ikoone ja kiriklikke tarbeesemeid naaberkogudustest. 1912. aastal sai kogudus Pühalt Sinodilt jumalateenistusraamatuid, preestrirõivaid, armulauatarvikuid ja muid esemeid. Baltimaade Õigeusu Vennasteselts annetas preester Russi palve peale muuhulgas laelühtri, kolm kirikukella, armulauakomplekti ja preestrirõivad. 10. juunil 1912 pühitseti saadud esemed ning kellad paigutati ajutisse kellatorni.

Levalas tegutses ka kihelkonnakool alates novembrist 1911. Seega tuli koguduse esimesel preestril korraldada paralleelselt jumalateenistuslikku, hariduslikku ja majanduslikku elu olukorras, kus koguduse institutsionaalsed ja materiaalsed struktuurid alles kujunesid.

Konflikt Levala köstri Julian Petersoniga 1911-1913

Levala kirikukroonika annab üksikasjaliku, kuid valdavalt preester Russi enda vaatenurgast pärit kirjelduse suhetest koguduse köstri Julian Petersoni ja tema perekonnaga. Seetõttu tuleb kroonikas esitatud hinnanguid käsitleda eelkõige Russi seisukohtadena, mitte tõendatud, sõltumatute faktidena.

Preester Russi hinnangul ei pühendunud Julian Peterson köstriülesannetele piisavalt, sest töötas samaaegselt Pöide Tarvitajate Ühisuse sekretärina. Lisaks kritiseeris Russ ka köstri kirikuslaavi keele oskust. Kirikliku juhtkonna sekkumise järel loobus Peterson mõneks ajaks kõrvaltööst, kuid suhted preestriga ei paranenud, vaid halvenesid veelgi. Konsistooriumi määrusega viidi köster Peterson 12. novembrist 1912 Levalast üle Lihula koguduse köstriks. Nagu selgub hilisematest allikatest, teenis Peterson Lihula koguduses ja Lihula 6-klassilises koolis ühtekokku 21 aastat.

Hiljem teravnes preester Russi konflikt ka Levalasse elama jäänud köster Petersoni abikaasaga. Russ taotles tema ärasaatmist mehe juurde Lihulasse ning tema tegevuse kohta juurdluse algatamist, kuid Saare- ja Muhumaa praost Joann Elend suhtus süüdistustesse kriitiliselt. Praosti hinnangul tulenes Russi kaebus tema liigsest pedantsusest ja taktitunde puudumisest suhetes alluvatega. Russ ei nõustunud praosti hinnanguga ning kritiseeris omakorda tema tegevust, märkides kirikukroonikas, et praosti ülesanne olnuks kaitsta praostkonna mainet ja toetada koguduses tekkinud konflikti objektiivset lahendamist. Oma kibestumise pani Russ kirikukroonika kohaselt sõnadesse järgmiselt: „Vot selline on siis usk võimukandjatesse!” (Levala kirikukroonika, lk 8).

See episood on oluline eeskätt seetõttu, et säilinud andmete põhjal tõlgendasid kirikuteenijad oma konflikti täiesti erinevalt. Lahknesid preester Russi käsitlus ja praost Elendi kriitiline hoiak tema suhtes. Russi jaoks lõppes konflikt üllatavalt: teda edutati ja suunati preestriks 24. mail 1913 suuremasse, Laimjala Püha Vassilius Suure koguduse.

Laimjala kogudus ja konflikt sealse köstri Kirill Umali ja tema abikaasa Elenaga ning kollektiivne kaebekiri 1915–1917

Laimjalas kujunesid pingeliseks esipreester Russi suhted kohaliku koguduse liikmete ning köster-kooliõpetaja Kirill Umali ja tema perekonnaga.

2. veebruaril 1915 esitas 169 Laimjala koguduse liiget ülempiiskop Joannile kollektiivse kaebuse, milles heitsid Russile ette omakasupüüdlikkust ja halba läbisaamist kogudusega ning palusid tema asemele määrata Kõrgessaare-Puski preestri Konstantin Kokla.

Preester koos kirikuvanem Anton Paltsi ning hoolekogu liikmete Aleksandra Sepa ja Aleksandra Keetsiga vastas süüdistustele sama aasta 20. veebruaril. Nende väitel ei väljendanud kaebus koguduse enamuse seisukohta. Russ seostas vastuseisu eelkõige Kirill ja Elena Umali ning mõne õpetaja ja koguduseliikme tegevusega. Need olid siiski Russi ja tema toetajate väited, mille paikapidavust tuli kiriklikul juhtkonnal alles kontrollida.

Saaremaa praost Joann Elend muutus preester Russi suhtes taas kriitilisemaks. 2. märtsil 1915 märkis ta ülempiiskopile, et preestril oli olnud konflikte köstri ja koguduseliikmetega juba Levalas ning sarnased kaebused kordusid nüüd Laimjalas.

8. mail 1915 otsustas ülempiiskop Joann algatada ametliku juurdluse kaebekirja asjaolude selgitamiseks. 30. mail volitas konsistoorium juurdlust läbi viima Lümanda preestri Vladimir Paiveli. Sõjaolude ja hobuste rekvireerimise tõttu ei saanud Paivel uurimist lõpule viia ning 30. novembril 1915 anti ülesanne Tornimäe preestrile Aleksander Klaasile, kes alustas tööga 25. jaanuaril 1916.

Juurdlusest kujunes mahukas menetlus. Rahvusarhiivis säilitatav toimik EAA.1655.2.III.4139 hõlmab 259 lehekülge. Esmalt tuvastati kaebusele allakirjutanud ning kuulati üle 143 isikut. Nende ütlused näitasid, et kaebajate motiivid ei olnud ühetaolised. Osa tunnistajaid esitas konkreetseid etteheiteid, kuid paljud tunnistasid, et ei olnud venekeelse kaebekirja sisuga tutvunud või olid kirjutanud alla peamiselt soovist saada kogudusse teine preester.

Preester Russ lükkas 2. mai 1916 kirjalikus vastuses süüdistused tagasi. Ta eitas muuhulgas kihelkonnakooli inventari omastamist ja õpetajate töötasude ebaseaduslikku kinnipidamist ning selgitas vaidlusaluste majandusküsimuste tausta.

3. mail 1916 esitas preester Aleksander Klaas juurdlusprotokollis uurimise tulemused. Preester Vassili Russ väljendas oma kirjalikus vastulauses rahulolematust läbiviidud juurdluse sisu ja iseloomu suhtes. Tema hinnangul oli juurdlus kahjustanud tema mainet, kuid ei olnud suutnud välja selgitada kaebajate tegelikke motiive ja rahulolematuse põhjuseid.

15. juunil 1917 vaatas kaebuse, Aleksander Klaasi koostatud juurdlusmaterjalid ja Russi seletused läbi Riia vaimulik konsistoorium. Tulemusest nähtub, et kaebuses esitatud süüdistusi toetas ainult üheksa inimest 143st. 38 küsitletut väitis, et ei olnud kaebusele üldse alla kirjutanud, 59 oli kirjutanud alla sisu teadmata ning veel 29 ei olnud asjaga lähemalt kursis ka juurdluse alguseks. Väike osa küsitletuist soovis küll preestri väljavahetamist kas Konstantin Kokla või endise preestri Anton Laari vastu. Enamiku allakirjutanute arvates olid preestri suhted kogudusega tervikuna üldiselt korras ning konflikt puudutas eeskätt kihelkonnakooli personali, eriti preester Russi suhteid köster Kirill Umali ja tema abikaasa Elenaga ning kooli emanda Maria Randmetsaga. Allkirjade kogujateks ja preestri väljavahetamise idee edasiviijateks osutusid koguduseliikmed Maria Suuster ja Mihhail Tuus.

Konsistoorium asus seisukohale, et kaebuses esitatud süüdistused ei leidnud piisavat kinnitust, otsustas jätta asja edasise käiguta ning lõpetas juurdluse 3. mail 1916. Seega lähtus otsus eeskätt faktide puudumisest, mis oleksid võimaldanud esitatud süüdistusi tõendada. Juurdluskulud 33 rubla jäeti Russi kanda, kes oli ka ise nõudnud ametliku uurimise läbiviimist süüdistuste kontrollimiseks ja oma maine puhtaks pesemiseks.

Pärast kirikliku juurdluse lõppu ei piirdunud preester Russ oma seisukohtade kaitsmisega kiriklikes instantsides, vaid püüdis oma mainet rehabiliteerida ka ajakirjanduses. Selleks avaldas ta 17. juunil 1917 Päevalehes arvamusloo, milles seostas kaebajate tegevuse Esimesest maailmasõjast naasnud Aleksander Reisiga (1866–1917), keda pidas Laimjala kihelkonnas tegutsevaks poliitiliseks agitaatoriks. Väidetavalt algataski Reis koos köster Umala ja toetajatega tema vastu laimukampaania. Samuti väitis Russ, et konflikti tegelikuks taustaks oli Laimjala õigeusu kihelkonnakooli ja raamatukogu rahaliste vahendite kasutamise uurimine, mille eksitamiseks olevat kaebus tema vastu esitatud.

Preester Russi Laimjala perioodiga seostub veel 11. oktoobril 1916 köster Kirill Umali poolt algatatud kaebus preestri vastu, mis kajastub eraldi toimikus EAA.1655.2.4141. Umal mobiliseeriti sõjaväkke 18. juulil 1914. Tema äraolekul tekkisid Russi ja Umali abikaasa Elena vahel vaidlused, muuhulgas eluruumide kasutamise, kooli majapidamise ning perekonna olukorra üle. Umal esitas Russi tegevuse kohta mitmeid süüdistusi, Russ omakorda lükkas need 8. novembri 1916 seletuses tagasi. Pärast seletuste ja Laimjala maakordnik Joosep Mägi tunnistuse läbivaatamist leidis Riia vaimulik konsistoorium, et Umali süüdistused ei olnud piisavalt tõendatud. 7. detsembril 1916 lõpetati kaebuse menetlemine.

Laimjala juurdluste materjalid näitavad seega mitte ühteainsat konflikti, vaid mitut omavahel põimunud vaidlust isiklike suhete, kooli- ja kogudusevara kasutamise, köster-kooliõpetajate töökorralduse ning koguduseelu juhtimise üle.

Preester Russ teenis Laimjala kogudust kuni aastani 1921. Vahemikus 1915–1916 hooldas ta paralleelselt ka Reomäe apostel Andrease kogudust.

Aastad 1921–1940 Torgu koguduse esipreestrina

Preester Russi elu kõige pikem ja rahulikum periood hõlmab aastaid 1921–1940, kui ta oli Torgu apostel Johannese koguduse esimene preester. Teenides selles koguduses, ühes pisematest apostlik-õigeusu kogudustest Saaremaal, oli preestril hõlbus ühendada vaimulikutegevust kohalike koolide ja kultuurielu edendamisega. Samas mõjutas kogudus kohalikku haridus-, kultuuri- ja seltsielu märksa enam kui võiks oletada, olles nähtav ja tunnustatud osaline piirkonna ühiskondlikus elus.

1932. aasta aruande kohaselt oli Torgu koguduses 304 liiget. Aaasta jooksul ristiti kolm last, leeritati kaheksa noort ja laulatati kuus paari. Toimus kümme matust. Armulaual käis 75 meest ja 170 naist. Koguduseelu koosnes jumalateenistustest jt talitustest, leeritööst, kalmistupühadest ning väljasõitudest naaberküladesse. Nii külastas preester Russ 1936. aasta mais Läbara ja Kaavi külades elavaid koguduseliikmeid, pidades taludes palveteenistusi ning jagades armulauda vanadele ja haigetele.

Torgus jätkas Russ ka haridusalast tegevust. 1923. aastal valiti ta kohaliku kõrgema algkooli õpetajaks ning aastail 1926–1935 töötas ta Torgu-Iide kuueklassilise ühisalgkooli juhatajana. Torgu-Iide oli väike kool, kus õpilaste arv jäi alla saja, nt 1932/1933. õppeaastal ühtekokku 75 õpilast.  Kool tegutses endise õigeusu kihelkonnakooli ja kogudusemaja ruumides ning oli oluline hariduskeskus kogu Sõrve aladel. 1939. aasta mais hävis tulekahjus kogudusemaja koos selles asunud kooliruumidega. Tulle jäi kooli inventar, dokumentatsioon, kantselei ja raamatukogu. Päästa õnnestus vaid harmoonium. Preester pidas võimalikuks, et tegemist oli tahtliku süütamisega. Haridustöös osales sel perioodil ka preestri poeg Peeter, kes töötas õpetajana Karustes, mis oli apostlik-õigeusu kiriku abikool enne Esimest maailmasõda.

Preester Russist  kujunes Torgu perioodil ka üks kohaliku seltsi- ja kultuurielu keskseid tegelasi. Ta kuulus Torgu Laulu- ja Muusikaseltsi juhtkonda, oli näitejuhiks 1926. aastal ning valiti esimeheks 1928. aastal. Ta osales erinevatel kohalike ühenduste ettevõtmistel ning esines kõnedega emadepäevadel, lõikuspühadel ja vabariigi aastapäeva pidustustel. 1938. aastal, enne  XI üldlaulupeol osalemist, korraldas ta  seltsi uue lipu õnnistamise.

Tihedad sidemed kujunesid preestril ka Sääre päästejaamaga, milles töötajasid valdavalt apostlik-õigeusklikud. 25. novembril 1934. aastal õnnistas Russ koos köster Konstantin Saarega Eesti Punase Risti aumärgi üleandmist päästejaama pikaajalisele ja enam kui saja merehädalise päästmisel osalenud juhatajale Laas Mündile.

Olulise osa preester Russi tegevusest moodustas kohaliku majanduselu tähtsündmustel osalemine. Ta pühitses uusi ühispiimatalitusi ja meiereisid ning esines päevakohaste kõnedega. Eriti tähelepanuväärne neist oli Sõrve piimaühingu aurumeierei avamine 1927. aastal. Need sündmused peegeldavad hästi Eesti Vabariigi maaühiskonna arusaama kiriku rollist, mille kohaselt vaimulik osales kogukonna jaoks oluliste ettevõtmiste õnnistamisel ka väljaspool kitsalt kiriklikku sfääri.

Lisaks eelnevale tuli preestril tegelda maareformi järelmõjudega. Torgu kirikumaad planeeriti ümber ning osa sellest võõrandati avalikeks vajadusteks, sealhulgas anti Kaitseliidu kasutusse. Võõrandatud maade eest määras vastav komisjon 14. novembril 1935 Torgu kogudusele hüvitiseks 1607,55 krooni.

Suhted teiste konfessioonidega olid üldiselt koostöised. Russ osales mitmel üritustel koos Jämaja luteri koguduse kirikuteenijatega ning näiteks 1923. aastal õnnistas ta koos luteri köstri Eduard Punabiga Torgu Laulu- ja Muusikaseltsi uut seltsimaja. Samas ilmnes konfessioonide suhetes aeg-ajalt ka pingeid. 1927. aastal keeldusid Russ ja Jämaja luteri koguduse õpetaja Adalbert Hugo Willigerode algselt osalemast Kargi meierei õnnistamisel, sest talitusele oli kutsutud ka metodisti vaimulik Karl Kuum. Hiljem muutis Willigerode siiski meelt, saabus kohale hilinemisega ning pidas lühikese kõne. Seega jäi õnnistamisest lõpuks kõrvale üksnes Russ, kelleni ei jõudnud õigeaegselt teave Willigerode meelemuutuse kohta. Juhtum tekitas kohalikes elanikes võõristust ning näitas, et kuigi igapäevaselt tehti koostööd, ei kulgenud konfessioonide suhted alati probleemideta.

Alates 1937. aastast kandis preester Russ perekonnanime Tammistu.

Seega sai preester Torgu perioodil kõige täielikumalt rakendada oma kogemusi vaimuliku, õpetaja, koolijuhi ja  ühiskonnategelasena. Erinevalt Levalast ja Laimjalast, milliseid aastaid iseloomustasid konfliktid ja juurdlused, seostub Torgu aeg eelkõige koguduse stabiliseerumisega ning lõimumisega ka Sõrve kogukonna igapäevsesse haridustöösse ja aktiivsesse seltsiellu.

Aastad 1942–1949 esipreestrina Mustjala ja Reomäe kogudustes

1940. aastal määrati preester Tammistu Mustjala prohvet Eelija koguduse esimeseks preestriks. Järgnenud Nõukogude okupatsiooni ajal esitas ta taotluse enda ametist vabastamiseks ja perega Mustjalga kolimiseks, mille metropoliit Aleksander rahuldas 23.10.1940.

1940–1941. aasta repressioonide ajal sattusid nii preester ise kui tema tütar võimude tähelepanu alla ning pidid regulaarselt käima ülekuulamistel. Saksa okupatsiooni ajal naases preester kirikuteenistusse, teenides esipreestrina 1942–1945 Mustjalas ja alates 1945. aastast, pärast preester Matvei Oolma surma, Reomäel apostel Andrease koguduses kuni aastani 1955.

19. oktoobril 1943 ülendas metropoliit Aleksander preester Tammistu ülempreestriks. Tema kiriklike autasude hulka kuuluvad puusaehe ehk nabedrennik, mille ta sai 1925. aastal, samuti kamilavka ja kuldrist. Manuses lisatud kasutatud allikate andmestik ei võimalda kahe viimati nimetatud autasude saamise kuupäevi täpselt kindlaks määrata.

Viimased eluaastad Kuressaare koguduse ajutise asetäitjana 1950–1952 ja hooldajana 1952–1955

Pärast Teist maailmasõda teenis ülempreester Tammistu lisaks Reomäele ka Kuressaare Püha Nikolai koguduses alates Viktor Lindi lahkumisest 1950. aastal, kordamööda preestrite Felix Kadariku ja Andrei Klaasiga. Preester Kadariku hoole all olid eeskätt eestikeelsed koguduseliikmed, Klaas ja Tammistu teenisid aga ka venekeelseid, kelle hulgas oli ka nt sõjaväelaste peresid. Samal ajal halvenes koguduse majanduslik olukord ning kolme vaimuliku ülalpidamine muutus koormavaks. Kuressaare kogudust teenis ülempreester Tammistu üksi alates 23. oktoobrist 1952 kuni 1. juunini 1954. Eesti piiskopkonna juhtkond toetas kogudust ka rahaliselt - 1953. aasta oktoobris eraldas piiskop Roman (Tang) kogudusele 5000 rubla.

Martin Tooni andmeil esines ülempreester Tammistul sel perioodil erimeelsusi ka koguduse kahekümnendiku ehk juhatuse liikmetega. Kuna kasutatud materjali hulgas on nende konfliktide kohta üksikasjalikke algallikaid vähem kui Levala ja Laimjala juhtumite puhul, ei ole põhjust tõlgendada neid automaatselt varasemate konfliktide jätkuna või teha nende põhjal üldistavaid järeldusi ülempreestri iseloomu kohta.

1. juunil 1954 määrati Kuressaare koguduse esipreestriks Felix Kadarik ning sama aasta 9. juunil võttis ta koguduse üle. Ülempreester Tammistu jäi siiski kogudusse hooldajavaimulikuna. Talle määrati 100 rubla töötasu kirikuslaavikeelsete jumalateenistuste eest, mida ta pidas iga kuu viimasel laupäeval ja pühapäeval.

Ülempreester Tammistu suri 3. aprillil 1955 Kuressaares ja ta maeti Kudjape kalmistule.

Kokkuvõte

Vassili Russi/Tammistu elukäik hõlmab Eesti õigeusu kiriku ajaloos erakordselt muutlikku perioodi. 1896. aastal köster-kooliõpetaja kutse saanud mees pühitseti 1911. aastal diakoniks ja preestriks Riia ja Miitavi ülempiiskop Joanni (Smirnov) poolt Riia Püha Aleksei peakirikus ning 1943. aastal ülempreestriks metropoliit Aleksandri poolt. Tema kiriklik ja pedagoogiline tegevus kestis kokku ligi kuus aastakümmet, sellest vaimulik teenistus üle nelja kümnendi - 1911. aastast kuni surmani 1955. aastal.

Vassili Russi/Tammistu teenistuskäik kogudustes:

·         esipreester Levala Neeva Püha Aleksandri koguduses 13.09.1911–24.05.1913;

·         hooldav preester Reomäe Apostel Andrease koguduses 1915–1916;

·         esipreester Laimjala Püha Vassilius Suure koguduses 24.05.1913–1921;

·         esipreester Torgu Apostel Johannese koguduses 1921–23.10.1940;

·         esipreester Mustjala Prohvet Eelija koguduses 1942–1945;

·         esipreester Reomäe apostel Andrease koguduses 1945-1955;

• hooldav ülempreester Kuressaare Püha Nikolai koguduses 1950–1951;

• ülempreester Kuressaare Püha Nikolai koguduses 23.10.1952–01.06.1954.

Vassili Russi/Tammistu eluloo üks oluline periood oli osalemine vastloodud Levala koguduse ülesehitamises. Ühelt poolt tuleb selles esile võitlust toimetulekuga kriisiaegadel, mil oli vaja hoolitseda oma pere eest ja samas korraldada koguduse elu olukorras, kus puudusid nii kirikuhoone kui materiaalsed struktuurid. Tema kirikuteenistus Laimjalas, Torgus, Mustjalas, Reomäel ja Kuressaares ning pikaajaline seotus Saaremaaga on ere näide sellest, kuidas ühe vaimuliku elus kajastus kogu Saaremaa õigeusu koguduste ajalugu ja kohanemine väga erinevates poliitilistes ja kiriklikes oludes (tsaariaeg, Eesti Vabariigi aega, Saksa ja Nõukogude okupatsioonid).

Teiseks pakuvad säilinud Levala kroonika ja Laimjala juurdlustoimikud Russi/Tammistu kohta erakordselt üksikasjaliku vaate 20. sajandi alguse õigeusu koguduste siseellu. Neis käsitletakse koguduse ülesehitamist, vaimuliku ja praosti läbisaamist (Levala), psühhodünaamilisi suhteid kohalike köstrite ja kooliõpetajatega, kirikukooli majandamist, koguduse vara kasutamist ning koguduseliikmete võimalusi mõjutada kaebustega kiriku juhtkonda ja vaimuliku võimalusi süüdistusi kummutada (Laimjala).

Kolmandaks, kui hinnata Russi/Tammistu konflikte ettevaatlikult ja ajalooliselt, siis süüdistused tema vastu ning isegi pinevad suhted praostiga ei mõjutanud tema kirikuteenistust. 169 koguduseliikme kaebuse põhjal 1916–1917 korraldatud mahukas juurdlus ei leidnud enamikule süüdistustest piisavat tõendusmaterjali ja konsistoorium jättis asja tagajärgedeta. Ka köster Kirill Umali 7. detsembri 1916 kaebus lõpetati tõendamatuse tõttu. Seetõttu ei võimalda allikad kujutada Russi/Tammistut nii lihtsalt ei konfliktide ohvri ega ka üheselt nende põhjustajana.

Russi/Tammistu elulugu avab tema kui Saaremaa õigeusu vaimuliku pikka teenistusaega koos selle praktiliste raskuste ja vastuoludega ning on kõnekas ka Eesti õigeusu kirikuloo laiemas kontekstis. Temaga seotud juhtumid aitavad mõista, et koguduse juhtimine tähendas 20. sajandi esimesel poolel lisaks jumalateenistuste korraldamisele ka pidevat tegelemist koolide, töötajate, kinnisvara, majanduse ja koguduseliikmete omavaheliste suhetega. Rikkalikult säilinud kirikukroonika, kaebused, seletuskirjad, ülekuulamisprotokollid ja konsistooriumi otsused võimaldavad näha koguduseelu argipäeva ebatavaliselt detailselt.

Allikad ja kirjandus

Rahvusarhiiv

• EAA.1655.2.III.4139 – toimik kiriklikust juurdlusest Laimjala preestri Vassili Russi kohta seoses koguduseliikmete kaebusega tema läbisaamise ja väidetava omakasupüüdlikkuse kohta; 259 lehte.

• EAA.1655.2.4141 – toimik Laimjala köster Kirill Umali kaebusest preester Vassili Russi vastu; algatatud 11.10.1916.

• EAA.1655.3.150 Saare- ja Muhumaa praostkonna ja koguduste 1928. aasta aruanded

• EAA.5437.1.64 – August Kaljukosk (koost.), Õigeusu kirikutes (kogudustes) teeninud vaimulike nimekiri. Tallinn, 1975, käsikiri.

• EAA.5410.1, lk 247–249 – David Papp, Eesti Apostliku Õigeusu vaimulikud. Biograafiline leksikon (16.–20. saj), käsikiri.

• EAA 1947 EAÕK Levala kogudus. Levala Neeva Püha Aleksandri koguduse kirikukroonika

PERIOODIKA

·         Lääne Teataja, nr 25, 23. september 1933, lk 2. Leidub netis

https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=laaneteataja19330923.2.10&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-------------  (Vaadatud 15.8.2026)

·         Põld Andreas. Ülempreester Vassili Tammistut meenutades. Meie Maa, nr. 268, 28 november 2013, lk 6. Leidub netis: https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=meiemaa20131128.2.9.3&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-------------  (Vaadatud 10.8.2026)

·         Rander, Leini. ”Ma muudkui käisin ülekuulamisel…”  Meie Maa, nr. 99, 27 mai 2000, lk 6. Leidub internetis: https://dea.digar.ee/?a=d&d=meiemaa20000527.2.18.1.1&srpos=8&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-preester+Vassili+Russ------------

·         Russ, Vassili. Laimjalast.  Päewaleht, nr. 132, 17 juuni 1917. Lk 2. Leidub netis:

https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=paevalehtew19170617&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-------------  (Vaadatud 17.8.2026)

·         Torgu-Iide ühiskool.  Torgu Valla Leht, nr. 1, 1 jaanuar 2009, lk 2. Leidub internetis:

https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=torguvalla20090101.2.5&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-------------  (Vaadatud 17.8.2026)

·         Рижские епархиальные ведомости, nr 22, 15. november 1912, lk 699. Leidub internetis https://pravoslavnoe-duhovenstvo.ru/media/priestdb/materialattachment/attachment/57/84/57841a28-90f3-4cca-9ba7-568bb228ab89.pdf (vaadatud 17.8.2026)

Kirjandus

• Raudsepp, Anu. Riia Vaimulik Seminar 1846–1918. Tartu, 1998, lk 141.

• Sõtšov, Andrei. Eesti õigeusu piiskopkond Stalini ajal aastail 1945–1953. Tartu, 2004.

• Toon, Martin. EAÕK Kuressaare Püha Nikolai koguduse ajalugu. Kuressaare, 1997, 43 – 44.

Autor

Isa Andrei Sõtšov

Avaldamiskuupäev

26. oktoober 2026