Aleksander (Paulus) (1872-1953)

Eesti õigeusu kiriku iseseisvuse hoidja ja vaimne suunaja

Metropoliit Aleksander (kodanikunimega Aleksander Paulus, 1872–1953) oli Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku (EAÕK) esimene juht, kelle tegevus kindlustas kiriku autonoomia ja vaimuliku järjepidevuse nii kodumaal kui ka paguluses. Tema pühendumus kirikule, haridusele ja rahvuslikule eneseteadvusele aitas kujundada Eesti õigeusu kiriku nägu 20. sajandil. Tema läkitused ja teoloogilised arutlused peegeldasid sügavat hingehoidlikkust, kirikliku missiooni tähtsust ning vastutustunnet rahva ja kiriku ees.

Aleksander Paulus sündis 14. veebruaril 1872 Pärnumaal Orikülas. Tema lapsepõlv möödus vaesuses – viieaastaselt jäi ta orvuks, kui isa uppus öisel jõeületusel. Perekond kaotas ainukese toitja ning Aleksander pidi juba varakult harjuma elama kasinate vahenditega. Siiski andis ema endast parima, et poeg saaks hariduse.

Aleksandri haridustee algas Saalema vallakoolis ja jätkus Vändra kihelkonnakoolis, kust ta suundus 1887. aastal õppima Riia Vaimulikku Seminari. Ta lõpetas seminari 1894. aastal köster-kooliõpetaja kutsega.

Metropoliit Aleksandri vaimulik karjäär algas pärast Riia Vaimuliku Seminari lõpetamist köster-kooliõpetajana Harjumaal, Leesis. Seejärel jätkas ta Kolga-Jaani Püha Nikolai koguduses ja Viljandi Eelkäija Johannese koguduses. Tema abikaasa Sinaida (neiuna Roost, 1880–1909), kellega ta abiellus enne preestripühitsust, suri noorelt. Neil oli kaks last: poeg Aleksander ja tütar Tamara (abielludes Rost).

1901. aastal pühitseti ta diakoniks ja seejärel preestriks. Ta teenis erinevates kogudustes, sealhulgas Kõrgessaares, Karksi-Nuias, Laiuses, Pärnus ja Surjus. Tema teenistus preestrina oli märgitud pühendumusest jutlustamisele, õpetamisele ja kogudusetööle. Ta oli aktiivne nii vaimulikus kui ka ühiskondlikus elus, osaledes koguduste ülesehitamisel ja haridustegevuses. Lahkuse ja südamlikkuse tõttu oli ta koguduseliikmete seas väga austatud.

Metropoliit Aleksandrit meenutasid kaasaegsed kui sügavalt usklikku, leebet ja pühendunud vaimulikku, kelle isiklik eeskuju innustas paljusid. Riigikohtunik Timotheus Grünthal tõstis esile tema kompromissitut truudust kiriku autonoomiale ja vaimsele missioonile isegi kõige raskematel aegadel. Ülempreester Joann Ümarik kirjeldas teda kui empaatilist hingekarjast, kelle suurim voorus oli südamlik hool oma rahva ja vaimulike eest, kuigi vahel võis ta näidata liigset leebust vaimulike pühitsemisel. Elga Eliaser rõhutas isamaa-armastust ja alandlikku hoiakut – ta ei otsinud kunagi tunnustust, ent võitis selle oma tasakaalu ja rahumeelsusega.

1919. aastal algas Eesti õigeusu kogudustel teekond iseseisvumise suunas Vene Õigeusu Kirikust. 10. mail 1920 tunnustas Moskva patriarh Tihhon Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku piiratud autonoomiat. 5. detsembril 1920 pühitseti Aleksander Paulus Tallinna ja kogu Eesti peapiiskopiks. 1923. aastal sai Eesti õigeusu kirik Oikumeenilisest Patriarhaadilt laiendatud autonoomse staatuse, sisemise iseseisvuse ning rahvusvahelise tunnustuse, siirdudes viimase alluvusse.

Metropoliit Aleksandri juhtimisel korraldati ja arendati Eesti õigeusu kiriku struktuuri, rajati uusi kogudusi ja tugevdati kohalike õigeusu vaimulike ettevalmistust. Tema ametiaega 1920–1939 võib pidada kiriku kõrgajaks, kuna sel perioodil elu aktiveerus, liikmemaksude tasumine muutus korrapärasemaks ning 1939. aastal loodi noorsootöö keskus, määrates igale praostkonnale noorsootöö eest vastutav vaimulik. Kirikuelu korrastati, rajati noorteorganisatsioone ning 1940. aastal trükiti uus jumalateenistus- ja talitusraamat. Järjepidevuse tagamiseks avati 1933. aastal Petseri kloostri juures vaimulik seminar.

Metropoliit Aleksandril oli oluline roll kontaktide arendamisel naabritega, Soome ja Läti õigeusu kirikutega. 1930. aastatel algasid regulaarsed nõupidamised Balti riikide ja Soome õigeusu piiskoppide vahel, mille eelduseks oli Aleksandri varasem osalemine Soome piiskopikogudel, eriti ajal, mil ainsaks Soome piiskopiks oli Eestist pärit piiskop Herman (Aav, 1924–1933). Esimene kohtumine toimus 1937. aastal Sortavalas, kus otsustati tihendada koostööd aruandluses, liturgiliste tavade ühtlustamises, kalendriküsimustes, vaimulike koolitamises ja ristinimede standardiseerimises. Petseri kohtumisel 1938. aastal tõhustati koostööd vaimulike õppeasutuste vahel, arutati usuõpetuse korraldust koolides ning rõhutati vajadust panustada kohalike keelte jumalateenistustekstide tõlkimisse. Samuti otsustati luua oikumeenilise koostöö koordineerimise keskus rahvusvaheliste kontaktide tarbeks ning tehti ettepanek moodustada Balti riikide ja Soome ühine esindus oikumeenilistes suhetes. Aastail 1933–1938 osalesid kõigi kolme kiriku piiskopid vastastikku üksteise piiskoppide pühitsemistel. Nii osales metropoliit Aleksander 1935. aastal Viiburi piiskopiks pühitsetud Aleksander (Karpini) ordinatsioonil ning samuti kolme Läti piiskopi: Riia ja kogu Läti piiskop Augustini (1936), Jelgava piiskop Jekabsi (1936) ja Jersika piiskop Aleksandersi (1942) pühitsemisel.

Metropoliit Aleksandri ajal ehitati aastail 1920–1939 kokku 15 uut õigeusu kirikut: Venküla Virumaal (1923), Tallinn-Nõmme (1924), Laiksaare (1924), Surju (1925), Levala Saaremaal (1927), Piirisaare (1927), Luhamaa (1932), Mõisaküla (1932), Võru Surnuaia (1933), Tallinn-Kopli (1935), Mõla (1937), Kohtla-Järve (1938), Treimani (1939), Saatse Peeter-Pauli (1939) ja Elva (1939).

Metropoliit Aleksander pühitses ajavahemikus 1920–1944 kokku 16 diakonit ja 113 preestrit, kellest omakorda hiljem võrsus piiskopiks Nõukogude ajal kaks vaimulikku: Roman Tang ja Joann Aleksejev. Lisaks osales metropoliit kümne, sh nelja Eesti, kahe Soome ja kolme Läti piiskopi pühitsemisel

1940. aasta juunis alanud Nõukogude okupatsiooni ajal allutati Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik Moskvast juhitud patriarhaadile, mis tähendas sisuliselt senise kirikliku autonoomia kaotust. Metropoliit Aleksander jäi küll Tallinna piiskopina ametisse, kuid tema tegevust Moskva patriarhaadi Baltimaade eksarhaadis piirati. Saksa okupatsiooni ajal (1941–1944) õnnestus tal siiski taastada EAÕKi autonoomia ja ühendus Oikumeenilise Patriarhaadiga.

1944. aasta sügisel, Nõukogude vägede lähenedes, siirdus metropoliit Aleksander koos 24 vaimulikuga Saksamaa kaudu Rootsi. Paguluses jätkas ta aktiivselt kiriku juhtimist: korrastas  haldusstruktuuri, sh Sinodit, rajas kogudusi Rootsis, Saksamaal ja mujal, ning määras 1948. aastal EAÕKi ajutise Sinodi uue koosseisu, et tagada kiriku kanooniline järjepidevus ja sidusus. Tema juhtimisel trükiti lauluraamatuid, loodi sisemisjoni materjale ning säilitati sidemed diasporaa kogukondadega. Ta hoidis visalt Eesti kiriku allumist Oikumeenilisele Patriarhaadile ja vastustas katseid allutada EAÕKi Moskva patriarhaadile, pidades seda ohuks nii vaimulikule vabadusele kui ka rahvuslikule enesemääramisele.

Metropoliit Aleksander suri 18. oktoobril 1953 Stockholmis ja ta maeti kohalikule Metsakalmistule. Oma elu lõpul oli ta avaldanud soovi puhata kodumaa mullas. See soov täitus 2024. aastal, kui tema põrm toodi Eestisse ning maeti ümber Tallinna Issandamuutmise peakirikus. Tema haud on tänapäeval austusavalduseks tema elutööle ja kiriklikule teenimisele.

Metropoliit Aleksander oli Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku vaimne juht, kelle teoloogiline pärand peegeldab sügavat pastoraalset hoolt, evangeelset selgust ja rahvuslikku vastutust. Tema kümned läkitused aastail 1920–1953, nii rahu- kui ka kriisiajal, olid suunatud kristliku usu, lootuse ja armastuse kinnitamisele.

Kirikupühade keskmes on Kristuse lunastus ja inimese osadus Jumalaga. Näiteks 1924. aasta ülestõusmispühade mõtiskluses võrdles metropoliit ülestõusmist kevade valguse ja soojuse tulekuga, öeldes, et Kristus on üles tõusnud kui õiguse päike. Ta rõhutas meeleparanduse vajalikkust, tuues esile röövli usku ristil ning Püha Vaimu juhatavat rolli kristlase elus. Näiteks ühes oma jõululäkitustes vastandas metropoliit jumalakartlikkuse ja maiste ihaluste teed ning kutsus elama Kristuse valguses ja käsus.

Riiklike tähtpäevade puhul põimis metropoliit kristliku usu rahvusliku eneseteadvuse ja moraalse vastutusega. Näiteks 1921. ja 1928. aasta iseseisvuspäevade pöördumistes rõhutas ta, et rahvuslik vabadus on ühtaegu poliitiline ja vaimne ülesanne. Märtrite mälestuspäevadel, nagu 1937. aastal, tõstis ta esile ustavuse usule kui kiriku kestvuse allika. Noortele suunatud sõnavõttudes nimetas ta noorust elu kevadeks ja kutsus rajama tugevat vaimulikku alust kogu eluks.

Olulisel kohal olid metropoliidi misjonipõhised ja sisemisjoni edendavad pöördumised. 1925. aastal rõhutas ta, et kiriku ülesanne on usuelu tõsta, väsinuid elustada, külmaks jäänud hingi soojendada.

Paguluses jätkas metropoliit õpetuslikku tegevust, seistes kindlalt EAÕKi autonoomia ja oikumeenilise alluvuse eest. 1952. aasta ülestõusmispühade läkituses kirjutas ta: „Kristus ei jäta meid ka võõrsil, kui me ei jäta Teda. Kodumaa võib olla okupeeritud, aga südame templis võib ikka valitseda ülestõusnud Issand“. See eshatoloogiline rõhuasetus – lootus Kristuses, sõltumata ajalikest tingimustest – läbis kogu tema õpetust.

Metropoliidi läkitustes ühinesid õpetus, hingehoid ja isamaaline vastutus. Tema sõnumid jäävad kõnekaks ja ajakohaseks ka tänapäeval, kutsudes elama Kristuses, teenima ligimest ning hoidma vaimset vabadust ja usu järjepidevust.

Autor

Isa Andrei Sõtšov

KASTUATUD ALLIKAD

Aleksander, metropoliit „Eesti ülempiiskopi Aleksandri kiri Eesti Ap. Õigeusu kogudustele.“ Uus Elu, 1921, 1, 1–2

Aleksander, ülempiiskop (1921) 1846 15.V. 1921. Eesti Ap.-õigeusu koguduse 75 a. juubeli mälestuse Laulu- ja palweleht. Wäljaantud Eesti Ap.-õigeusu kiriku Sinodi poolt Eesti ülempiiskopi Aleksandri õnnistusel tarviduseks kõikidel juubeli jumalateenistustel. „Ühiselu“ trükk, Tallinn, 1921, 2, 6-7, 10–12.

Aleksander, ülempiiskop (1921). „2. weebruaril 1921.a. Estoonia kontserdisaalis Eesti Wabariigi tunnistamise pidulikul aktusel peetud Ülempiiskop Aleksandri kõne.“ Uus Elu, 1921, 1, 9–10.

Aleksander, ülempiiskop (1923). ”Usuõpetuse kava.” Uus Elu, 1923:6, lk 2–3

Aleksander, metropoliit (1923). ”Eesti Mitropoliidi saadetiskiri kogudustele iseseisvuspühaks.” Uus elu 1923, 7/8, 4–5

Aleksander, metropoliit (1924). ”Suurel Reedel.” Uus Elu, mai 1924, 4/5, 8–9

Aleksander, metropoliit (1924). ”Kristus on surnust ülestõusnud.” Uus Elu, mai 1924, 4/5, 3–4

Aleksander, metropoliit (1925). „Üleskutse.” Uus Elu, 1925, nr. 9, 1

Aleksander, metropoliit (1926). ”Kristuse sündimise pühaks” Uus Elu, 1926, nr 11/12, lk 2–3

Aleksander, metropoliit "Pöördumine Eesti Vabariigi 10. aastapäeval", Uus Elu, jaanuar 1928, nr 1, lk 1–2

Aleksander, metropoliit (1929). ”Püha Vaimu mahatulemise pühal.” Uus Elu, september 1929, nr 5, lk 1–4

Aleksander, metropoliit (1929).”Jõulu pühiks”. Uus Elu, 1929, nr 12, 1

Aleksander, metropoliit (1932). Jumala teod. Uus Elu, 1932: 6, 3

Aleksander, metropoliit (1933). „Eessõna.“ Harjumaa Ap.-õigeusu praostkonna album ülestõusmise pühadeks: 1933. B. Beilinson, Tallinn.

Aleksander, metropoliit (1933). ”Pöördumine EAÕK 10. aastapäeva puhul”, Usk ja Elu, nr 5, 1.

Aleksander, metropoliit (1933). ”Paremuse poole.” Pööre (põhiseaduse muutmise poolt) Artiklikogumuk. Vaba Maa. Tallinn, 1933, 9.

Aleksander, metropoliit (1935) „Eessõna.“ Vaimulik Laul – Eesti Ap. Õigeusu Kirikumuusika ajakiri, 1935, 1, 1.

Aleksander, metropoliit (1935). „Ülestõusmine ja elu.“ Pärnumaa ap.-õigeusu praostkonna album: 1935. „Oma“ trükk, Pärnu, 1935, 3

Aleksander, mitropoliit (1936). ”Üleskutse.” Elutõde. 1936, 4, 2

Aleksander, metropoliit (1937). ”Usuvõitlejate mälestuseks.” Elutõde, 1937, 1, 14

Aleksander, metropoliit. „Jõulupühiks ja uueks aastaks.“ Elutõde 1937, 25, 303

Aleksander, metropoliit. (1938). ”Eesti Vabariigi 20. aastapäevaks.” Elutõde, 1938, 4, 36

Aleksander, metropoliit (1938). ”Võidupüha ja XI üldlaulupeo puhul.” Elutõde 1938, 12, 134

Aleksander, metropoliit (1938). ”Pärnu noorsoopäevaks.” E.A.Õ.K. Pärnumaa praostkonna I Noortepüha 7. augustil 1938. a. Pärnu Päevalehe trükk. Pärnu, 1938, 2–3

Aleksander, metropoliit (1939). „Kuressaare ülemaaliste noortepäevade puhul.“ E.A.Õ. Kiriku I noortepäevad Kuressaares 12.–14. augustini 1939. F-ma J. Ratassepa trükk. Tallinn, 1939, 2–3.

Aleksander, metropoliit (1939). „Maa peal rahu. “Elutõde, 1939, nr. 23/24, 249

Aleksander, metropoliit (1944). Metropoliit Aleksandri ja E.A.Õ. Mitropoolia ringkiri 1. märtsist 1944, 1–2.

Aleksander, metropoliit (1948). „Eessõna.“ Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku Lauluraamat: Rootsi: EAÕK ajutise sinodi väljaanne, 1948, 1.

Aleksander, metropoliit (1951). „Ülemhingekarjase läkitus.“ Apostlik õigeusk 100 aastat Eestis: [album]. [Rootsi]: E. A. Õ. Kiriku ajutine Sinod, 1951. Vetlanda tryckeriet. Vetlanda, 1951, 3–6

Aleksander, metropoliit (1952). „Kui Moskva saatis esindaja tasalülitama eesti kirikut.“ Stockholms-Tidningen Eestlastele, 13. veebruar 1952. 1952, 36, 2.

Aleksander, metropoliit (1953). „Eesõna“ Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku Lauluraamat. Stockholm: Eesti Ap-õigeusu ajutine sinod, Trükitud Huddinges: Lindströms. 1953, 1–2.

Eliaser, Elga (1961). Metropoliit Aleksandrit mälestades. - Eesti Apostlik Ortodoksne Kirik eksiilis 1944–1960 = Estonian Orthodox Church in exile 1944–1960. Peatoimetaja Martin Juhkam; toimetajad Sergius Samon jt.; kaas: Otto Paju. Stockholm: Eesti Apostliku Ortodoksse Kiriku Kultuurfond & ESTO, Stockholm. 1961, 29–45.

Grünthal, Timotheus (1952). Metropoliit Aleksander Eesti Apostliku õigeusu Kiriku peana. Eestimaa metropoliit Aleksander 80, 1872–1952: [kogumik]. [Tumba: s.n., 1952]. Trükitud Tumbas: E. Sandström. 6–9.

Hindo, Nigul (1961). Eesti Apostlik Ortodoksne Kirik paguluses ja tema õiguslik seisund. - Eesti Apostlik Ortodoksne Kirik eksiilis 1944–1960 = Estonian Orthodox Church in exile 1944–1960. Peatoimetaja Martin Juhkam; toimetajad Sergius Samon jt.; kaas: Otto Paju. Stockholm: Eesti Apostliku Ortodoksse Kiriku Kultuurfond & ESTO, Stockholm. 1961, 24–28.

Jõemaa Moonika. 14. veebruaril möödub 150 aastat Orikülast pärit metropoliit Aleksandri sünnist. Põhja-Pärnumaa valla infoleht, 31. jaanuar 2022. 1922, 9. https://dea.digar.ee/?a=d&d=vallapohjaparnu20220131.2.18

Kaljukosk, August (1994). Metropoliit Aleksander. 1995 Päevastik. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik. Tallinn, 1994. Lk 29–37.

Laar, Anton (1924). „Eesti ap.õigeusu sisemisjonist“. Uus Elu, 3, 6–7.

Päts, Nikolai (1937). ”Mitropoliit Aleksander 65. aastane.” Elutõde, 1937, 3, 25–26

Päts, Nikolai (1937). ”Pidulik jumalateenistus Tallinna katedraalis.” Elutõde, 1937, 8, 210

Päts, Nikolai (1939). ”Riigikogus algas töö.” Elutõde, nr 19 (113), 13. oktoober 1939, lk 203

Välbe, Jüri (1952). Metropoliit Aleksander 80-a-ne. Eestimaa metropoliit Aleksander 80, 1872–1952: [kogumik]. [Tumba: s.n., 1952]. Trükitud Tumbas: E. Sandström.

Välbe, Jüri. „Metropoliit Aleksander 80-aastane. “ Meie Elu (Kanada), 13. veebruar 1952. https://dea.digar.ee/?a=d&d=meieelukanada19520213.2.41

Ümarik, Joann (1983). Elutee. Mälestused masinakirjas. Tallinn, 1983: 184–187.