Rootslaste usuvahetused

Ajaperioodil 1885. aastast kuni 1887. aastani avaldasid 560 Vormsil elavat rootslast soovi astuda vene õigeusku. Kogudus loodi nende jaoks 1887. aasta 1. jaanuaril. Järgnevalt on ära toodud kolm väljavõtet Eestimaa kuberneri prints Sergei Šahhovskoi ning Riia piiskop Donati (Babinski-Sokolovi) selleteemalistest kirjavahetustest.

NR 1. PRINTS ŠAHHOVSKOI KIRI RIIA PIISKOP DONATILE (BABINSKI-SOKOLOV), 26. JUULI 1886.

Teie Kõrgus, lahke ülempreester. 

Mõni aeg tagasi kuulsin ma eraviisiliste allikate kaudu, et osa Vormsi saare rootsi soost elanikest ihkab pöörduda luterlusest õigeusu kiriku rüppe. Need uudised üllatasid mind mõneti, kuna eelpoolmainitud saare rahvas on tugevasti rootsi õpetaja Osterblomi [1] mõju all, kellest ei maksa õigeusu suhtes sümpaatiat oodata. Veel vähem tõenäoline on, et ta toetaks säärast liikumist, mille otsene tagajärg oleks tema peaaegu piiramatu autoriteedi kärpimine. Teiseks aga, nii palju kui mulle on teada, ei oskaks need rootsi talupojad, kes ei mõista ei vene ega eesti keelt, tahta õigeusu kirikuga ühineda ei isiklike tõekspidamiste, entusiasmi ega usuliste vajaduste rahuldamise pärast, kuivõrd meie Kiriku õpetused on neile ilmselt üdini arusaamatud. Seda viimast ka juhul, kui mõni neist teenistusele tuligi.

Mõni aeg tagasi kuulsin ma eraviisiliste allikate kaudu, et osa Vormsi saare rootsi soost elanikest ihkab pöörduda luterlusest õigeusu kiriku rüppe. Need uudised üllatasid mind mõneti, kuna eelpoolmainitud saare rahvas on tugevasti rootsi õpetaja Osterblomi [1] mõju all, kellest ei maksa õigeusu suhtes sümpaatiat oodata. Veel vähem tõenäoline on, et ta toetaks säärast liikumist, mille otsene tagajärg oleks tema peaaegu piiramatu autoriteedi kärpimine. Teiseks aga, nii palju kui mulle on teada, ei oskaks need rootsi talupojad, kes ei mõista ei vene ega eesti keelt, tahta õigeusu kirikuga ühineda ei isiklike tõekspidamiste, entusiasmi ega usuliste vajaduste rahuldamise pärast, kuivõrd meie Kiriku õpetused on neile ilmselt üdini arusaamatud. Seda viimast ka juhul, kui mõni neist teenistusele tuligi. 

Ehkki ma ei näe liikumises rahaahneid motiive (milles luteri maaomanikud ja pastorid alatasa värskelt usku vahetanuid süüdistama kipuvad), kaugel sellest, on mul siiski raske uskuda, et mängus on vaid puhas südametunnistuslik veendumus. Pigem selgitaksin ma nende sooviavaldust protestina kogu praeguse korra vastu, millest äravaevatud rahvas muud pääsuteed leida ei oska. Mulle paistab, et ühest usust lahkujad ei saa moodustada õigeusu kirikus head uut karja, kuna meil pole ei rootsikeelseid liturgilisi raamatuid ega keeleosavaid preestreid. Samuti pole lähimal ajal loota, et saarele kerkiks kirik: õigeusu vaenlaste rõõmuks puudub paljudes teisteski Eestimaa provintsi kihelkondades veel Jumala tempel, mis viib mõistagi meie kiriku uute karjade allakäiguni. Need kaalutlused sunnivad mind kahtlema usuvahetuse kasumlikkuses rahva jaoks ning tundma kartust selle tagajärgede ees. Mulle paistab, et mõistuslikkus ja moraalne vastutus nõuavad antud olukorras, et me suhtuksime liikumisse suure ettevaatusega. Peame võtma arvesse, et me ei suuda rahva vaimulikke vajadusi rahuldada ning et me peaksime suunama need vajadused selle asemel Kiriku, riigi ja rahva enda heaolu teenistusse. Ent minu selleteemalisi süngeid mõtisklusi raputas mõneti provintsi sandarmeeria juhi 20. juuni raport, mille koopia ma kirjale kaasa lisan. 

Kolonel von Merklin raporteeris kirjas mulle, et Teie Kõrgus oli lubanud endal rootsi talupoegade heades kavatsustes kõige soojemal kombel osaleda, ning et hulga juhiste jagamise kaudu olite te võtnud tarvitusele meetmed, et tagada selles afääris talupoegade soovide kiire täitmine ja mõnede eelpoolmainitud suurte raskuste leevendamine.Siiski, teadmata, mis sorti allikatele kolonel von Merklin oma raportis tugines ning olles ise Teie Kõrguse poolt teavitamata jäänud on mul raske otsustada, kuidas nendesse uudistesse suhtuda. Seetõttu julgen ma pöörduda Teie Kõrguse poole kõige tagasihoidlikuma palvega mind mitte teie arvamusest ilma jätta ning pühendada mind oma afääri puudutavatesse kavatsustesse.Kasutan nüüd võimalust Teie Kõrgust teavitada, et oma katsetes Õigeusu Kiriku huve ja vajadusi alal hoida ja kaitsta leian end sageli ülimalt keerulisest olukorrast, kus ma ei tea isegi seda, kui palju on Eestimaa provintsis usuvahetajaid või millal ja kus nende pöördumine aset leiab. 

Neid teadmisi ammutan ma puhtjuhuslikult ajalehtedest ning teistest mitteametlikest allikatest. Selles valguses luban ma endale Teie Kõrgust kõige tagasihoidlikuma palvega tülitada: kas Teil oleks võimalik anda soovitusi diakonide või asjaajamise kiiruse mõttes kihelkonnapreestrite osas, kes suudaksid mulle eelpoolmainitud andmeid õigeaegselt ette kanda, teavitades mind samas ka koostöövõimalustest, mida administratiivvõim neile olenevalt olukorrast pakkuda suudab?

[…]

No. 2: NR 2: ŠAHHOVSKOI KIRI KONSTANTIN PETROVITŠ POBEDONOSTSEVILE (PÜHA SINODI ÜLEMPROKURÖRILE), 8. AUGUST 1886.

Sain alles nüüdsama teie 1. augustil kirjutatud kirja kätte ning püüan nüüd sellele vastust anda. Jagan täielikult teie vaateid Vormsi talupoegade liikumise asjus, nagu te minu 26. juulil Tema Kõrgus Donatile saadetud kirja koopiast, mis ma ümbrikusse lisan, näha võite. Õnnetuseks annab Tema Kõrgus aeg-ajalt oma karja arvulisest suurenemisest pimestatuna ennatlikke juhiseid ning ei pea mitte igas asjas alati ettevalmistavaid ja tasakaalustatud arutelusid. Kuna aga Tema Kõrgus on juba instruktsioonid välja jaganud, peame nüüd Vormsi fenomeni tõsiasjana võtma. 

Ma pean ütlema, et see afäär võib kahtlemata tuua endaga kaasa palju ebameeldivusi, ent ma eelistan seda endale pidada, selmet diskrediteerida Tema Kõrgust ja näidata üles mistahes märki lahkhelidest või eriarvamustest (mis annaks meie vaenlastele kätte relvad, millega nad võivad lüüa valusa hoobi meie [Balti piirkonna ülejäänud Venemaaga] ühendamise katsetele).

[…]

NR 3: PIISKOP DONATI KIRI ŠAHHOVSKOILE, 18. AUGUST 1886.

Teie Ekstsellents, lugupeetud härra. 

Mul on au vastata teie 26. juuli kirjale. [...] Kirjale kaasapandud dokumendid annavad mulle võimaluse hinnata Vormsi elanike religioosseid tundmusi, teie kiri aga annab mulle mõista, millised on teie vaated Vormsi rootslaste usuvahetussoovile. Teie Ekstsellentsi üldised seisukohad saab võtta kokku järgneval moel: Vormsi saare rootsi õpetajal Osterbolmil on saare elanike üle suur mõjuvõim. Elanikud ei tunne õigeusku, seega ei saaks nad ka kuidagi omast innust õigeusku otsida. Nõnda on teil raske näha Vormsi rootslaste püüdlustes puhast veendumust ja pigem kaldute te seda fenomeni selgitama protestina kogu valitseva korra vastu, millest rõhutud elanikud ei suuda väljapääsuteed leida. Meil pole rootsi keelt kõnelevaid inimesi, ei sellekeelseid liturgilisi raamatuid, pole ka pühakodasid ning lähemas tulevikus pole Vormsi saarele kiriku ehitamist loota. Nõnda sugeneb kahtlus, kas ettevõtmine on ikka Vormsi elanike huvides, ning mõistuslikkus ja moraalne vastutus nõuavad suurt ettevaatust, kui võtta arvesse meie ettevalmistamatust rahva vaimulikke vajadusi rahuldada ning neid Kiriku, riigi ja rahva enese teenistusse suunata. 

Maised kogemused ja praktiline tarkus räägivad Teie Ekstsellentsi ideede kasuks. Meile oleks kohane esmalt end Vormsi rootslaste kirikusse vastu võtmiseks ette valmistada ja alles siis nende avaldus rahuldada, kuna Vormsi rahvalt nõuaks see ainult oma kavatsuse juures püsimist seni, kuni me ettevalmistusi teeme. Ent ehkki meie võimuses on nende vastu võtmisest keelduda, keskendudes selle asemel pädevate inimeste ettevalmistamisele, ei kuulu selle alla kaheksasaja inimese hea tahte hindamine. Meie võimusesse ei kuulu nende sadade inimeste varjatud mõtete mõjutamine, keda solvatakse nende püha igatsuse hooletussejätmisega. Samuti ei olnud meie võimuses luteri pastori varasem ükskõiksus saarlaste vaimsete vajaduste suhtes. Meie mõjuvõimu alla ei lange 4-5 meie ning üksteise suhtes vaenuliku õpetaja teod; need, kes nad on luteri, rootsi, baptisti ning iseseisvalt tegutsevad papid. Meie keeldumise ja usuvahetusprotsessi edasilükkamise kõige tõenäolisem tagajärg on viie meie suhtes vaenuliku jõu harmooniline koostöö, pastori väljavahetamine või talle assistendi määramine. Ja aasta või kahe pärast ei olegi Vormsil enam kedagi, kes tahaks meie juurde tulla. Need järeldused põhinevad kogemustel, mis meil on olnud rootslaste rahvuskaaslastega Ruhnu saarel. [18]60. aastatel ajasid Ruhnu rootslased, keda oli arvult 600, oma pastori saarelt minema ning pöördusid piiskopi poole, et too võtaks nad õigeusu kirikusse. Väsinuna mandril õigeusu kaitsmisest ning võttes arvesse, et preestri, psalmisti ja õpetaja kohale polnud määrata ühtki rootsi keele kõnelejat, saatis piiskop kuberneri erinõul saarele preestri ja ametniku, kes veensid ruhnulasi jääma oma endisesse usku seni, kuni valmistatakse ette kirikurollide täitjaid. Tõepoolest, seminariõpilane Orlovile tehti ülesandeks õppida rootsi keelt, et ta saaks asuda Ruhnu preestri kohale. Orlov õppis muudkui rootsi keelt ja tõlkis liturgilisi tekste, ent Ruhnu elanikud ei korranud enam oma soovi õigeusku astuda ning preestri saabumiseni kehvadeks luterlasteks jääda. Mis puutub Orlovisse, kes on nüüd preester Eseli saarel [Saaremaa], siis on ta alles nüüd, 20 aastat hiljem, asunud minu käsul oma rootsi keelt värskendama. Siinkohal pean ma tarbetuks küsida: kas me peaksime seda eeskuju järgima ka Vormsi rahva puhul ja kas pole mitte põhjust arvata, et säärasest imitatsioonist võiks oodata samasuguseid tulemusi?

Enamgi veel, ma juhin teie tähelepanu meie ettevalmistamatusele (ignorantsus keele osas, kirikute ja liturgiliste raamatute puudumine) ja küsin seepeale: kui me mõtleme episoodidele minevikus, mil inimesed pöördusid massides kristluse ja õigeusu poole, siis kas me leiame nende episoodide seast hetke, mil Kirik oli piisavalt valmis inimesi kristlikku usku vastu võtma ja mil inimesed ise olid täielikult valmis usu läbi teadlikult valgustatud saama? Esimesest kolmest sajandist, mil Kirikul polnud ei templeid, liturgilisi raamatuid ega isegi omakeelseid piibleid (peale kreeka- ja ladinakeelsete) ning mil tervete riikide peale oli vaid käputäis barbarite keeli tundvaid jutlustajaid, ei suuda ma säärast näidet leida. Ma pöördun Kiievi-Vene ristimise poole. Kas Püha Vladimiri käsutuses oli vene keelt kõnelevaid preestreid, kasvõi üks linna peale? Kas ta vaevas end enne meie tohutu emamaa ristimist kirikute ehitamise ja raamatute või Piibli slaavi keelde tõlkimisega? Kõige selleni jõudsime me alles eelmisel sajandil, ent Kirik hoidis kristlikust usust valgustatud inimesi enda ligi ja tegi neist oma armu läbi usklikud. Pöördun nüüd viimaste aegade juurde tagasi ja kõnelen õigeusu levikust Balti regioonis. Kõnelen suurtest hulkadest eestlastest ja lätlastest, kes on liikunud luterlusest õigeusku. Peale mõne üksiku olid kõik üksmeelselt liikumise vastu, nähes selles ennatlikku kiirustamist, valitsuse üllatamist ebamugaval hetkel ning väidetavalt ka kasuahneid motiive. Kuid hoolimata kogu vastuseisust ja vaenulikkusest õigeusu suhtes, hoolimata õigeusu vaimulikkonna ettevalmistamatusest, hoolimata kirikute ja eesti- ning lätikeelsete raamatute puudumisest kinnitas õigeusu kirik ikkagi Balti regioonis kanda, ning  kümneid tuhandeid uusi liikmeid nende rahvaste seast. Ma ei kavatse Teie Ekstsellentsi eest varjata, et isegi nüüdisaegset usuvahetusliikumist Eestimaal peljati vaimulikkonna ettevalmistamatuse ja kirikute ning koolide puudumise tõttu. Ent kui me oleksime sellele hirmule järele andnud, poleks Eestimaa provintsis neid uusi Eesti kogudusi, mis täna [2]. Ja ilma nendeta poleks ka praeguseid valitsuse meetmeid ühendamaks Balti provintse Venemaaga. Ilma nendeta poleks valitsus eraldanud 300 000 rubla uute koguduste jaoks. Enamgi veel, nüüd on mul 20 vana kogudust, mis palvetavad paremate tingimuste nimel samamoodi kui uued kogudused. Olen jõudnud arusaamisele, et õigeusu kiriku afäärides pole mitte kõik ilmselge: ehk saab mõningaid küsimusi lahendada matemaatilise täpsusega kalkuleerides, kuid nii mõndagi, kui sootuks mitte kõik, peaks jätma Jumala tugevuse hooleks. Vormsi usuvahetusliikumises näen ma Jumala väe sekkumist kui vältimatut tagajärge erinevate sektide usulistele lainetustele. Leian, et Vormsi fenomen on õigeusu jaoks igati soodne nähtus. Kui inimesed kaotavad usu kõikidesse sektidesse ja õpetajatesse, keda nad tunnevad, ja kui neis võrsuv vajadus usulise hingerahu järele jääb rahuldamata, asuvad nad otsima uut usku või sekti. Nad ei peatu enne, kui nad leiavad tõelise usu, või kui nad väsivad viljatust otsimisest ja muutuvad meeleheitesse langedes ükskõikseks igasuguse usu suhtes. 

[…]

Sidemed Vormsi (ja ka teiste saarte) ning Rootsi misjonäride vahel tugevdavad elanike tõmmet Rootsi poole ning süvendavad võõrandumist Venemaast. Stockholmi misjoniühing, mille alt Osterblom tegutseb, ei kutsu end mitte põhjuseta patriootlikuks [3]. Usun, et nende jõupingutused on suunatud kõikide laialipillutatud rootslaste ühendamisele, et siis nende ühist jõudu sobival ajal Rootsi riigi heaks ära kasutada. Kas selle üle peaksime me rõõmustama? Rootsi eliit Soomes ei ole meie sõbrad. Kuidas saaksime me pidada Vormsi rootslaste usuvahetusliikumist millekski muuks, kui jumalikuks sekkumiseks, kui preester Poletajev kuulutab nii vahvasti, et “me oleme kaotanud usu kõikidesse konfessioonidesse siin Vormsil ja loodame leida tõelise usu õigeusus. Ainuüks õigeusk püsib alati kindel, ta on meie Vene tsaari usk ning me soovime oma valitseja usku jagada.” Mitte keegi pole neid ühendamise seemneid rootslaste sekka külvanud, ent seemned on ilmunud ja nad [vormsilased] on valmis tõelise Kiriku läbi Venemaaga üheks saama. On meil siis õigust neile öelda: oodake veel, me pole valmis teid nõnda lähedasse ühendusse vastu võtma. Me ütleme teile ise, millal te olete valmis ühinema keiserliku õigeusuga ning astuma meiega ühte kirikusse. Ei, sellist õigust meil pole; mitte siis, kui me kanname vastutust Jumala, tsaari ja isamaa ees. Meie kohus on algusest peale olnud anda saarele nii palju, kui me suudame, ja valitsuse kohus on jagada välja kõik praktiline: kirik, rootsi keelt tundvad inimesed ja rootsikeelsed raamatud. 

Milline rada viis siis Vormsi rootslased nõnda intelligentsete ja heade kavatsuste juurde? Olen juba osutanud kõrgema pühaduse allikale, mis nende püüdlusi toidab, nüüd proovin osutada ka selleilmsetele [allikatele]. Vormsilased võisid õigeusuga kokku puutuda läbi eesti ja vene keelt kõnelevate saarlaste, nagu seda on näiteks merekaupmehed ja madrused. Nad on olnud ankrus pea kõigis Läänemere sadamates ning on sattunud seal kokku õigeusklikega. Samuti võisid nad õigeusuga tutvust teha läbi meie eestikeelsete raamatute, näiteks Pospelovi “Õigeusu põhiõpetuse”, mille saarlased palusid preester Poletajevil rootsi keelde tõlkida, kuna see neile sedavõrd meeldis. Vormsilastele õigeusu tutvustamisel aitas ilmselt kaasa ka suhtlus Dago [Hiiumaa] saare õigeusklikega Ungern-Sternbergi vabrikus, samuti rootslastega Pakri saarel ja mandril, kellest 68 on juba õigeusku astunud. 

Veenvaid pildikesi õigeusu heast mõjust õigeusklikele ning valitsemisele võisid vormsilased leida ajaloost, milles Vene võimud on alati suhtunud inimestesse ilma hõimu või sotsiaalset staatust arvesse võtmata, ning hoolest, mida õigeusu võimud näitavad üles püüetes lihtsate inimeste saatusekoormaid kergendada. Siit ka üleüldine veendumus: õigeusk teeb inimesed kaastundlikuks; Vene tsaar elab selle usu järgi ja ta on kõigi vastu lahke ja kena. Nõnda on see hea ja kõigist kõige vanem usk enda omaks võtta igati loogiline. Seda veendumust kordavad kõik eestlased ja Kuramaa lätlased-leedulased, kes nüüd õigeusku tunnistavad. Sellest perspektiivist ei saa õigeusk Vormsi rootslastele olla ei mõistetamatu ega ebaihaldusväärne. 

Ei ole üllatav ega ebaloomulik, et nad sääraste tunnistuse peale õigeusust kui keiserlikust ja heatahtlikust religioonist asuvad ootama Balti rahvaste ja rootslaste raske majandusliku ning sotsiaalse positsiooni paranemist. Kuidas peaksime me siis sellesse justkui juhuslikku motivatsiooni suhtuma? On see nende ainus ajend liitumiseks? See ei saa olla ainus, sest säärasest mõttest pole vormsilaste avalduses jälgegi. Ja kas meil on põhjust pidada maiste hüvede ootust sedavõrd kokkusobimatuks õigeusuga, et Kirik seepärast Vormsi rootslaste vastuvõtmisest keelduma peaks? Vastus on taaskord: ei. [---]

Õigeusku astuvate eestlaste ja lätlaste puhul jäägu asi seega nõnda: kutsugu pealegi nende maine kitsikus neid üles Jumala teenimisele ja lootku nad pealegi olude paranemist. Meie kohus on ainult hoiduda igasuguste maiste lubaduste jagamisest ning anda neile kätte usk, kool ja kirik. Kui nad nendel tingimustel endiselt õigeusku pöörduda soovivad, siis mis on meil tegemist nende salajaste lootuste ja ootustega? [...] Kõik Balti rahvaste kitsikuste leevendamised, nii minevikus kui ka tänapäeval, samuti ka kõik valitsuse ühendamisplaanid tulid või saavad tulla alles pärast õigeusku. Mis on siis ootuses, et õigeusk aitab inimeste positsioone parandada, nii üllatavat, valet ja hukkamõistu väärt? Kas samasugust motivatsiooni ei võinud märgata ka mitte juba esimeste paganatest kristlaste puhul, kes olid õigusteta orjad? Ent kristluse vastuvõtmisega said nii orjad kui ka õigeusklikud eestlased, lätlased ja leedulased oma hinge rahu; nad kannavad oma rasket kandamit rahuliku meelega ja on valmis seda oma usu nimel taluma. “Usk, mis lunastab, on usk, mida kiusatakse taga: luterluse eest ei ole keegi valmis kannatama, aga õigeusu pärast taluvad nad tagakiusu meeleldi,” ütles üks vanaldane lätlane. [...]

Rahulolu hinges, hingestatud rahu, mille inimene saab õigeusu kirikult, Jumalalt ja ka iseendalt, on värskete pöördunute jaoks õigeusu headtegeva mõju esimene märk ning tagatis, et kogukonnas saab püsima rahu.

[…]

Märkusi

[1] Lars Johan Osterblom (1837--1932) oli baptistlik rootsi misjonär, kes elas Vormsil 1873. aastast kuni 1886. aastani, mil Vene valitsus ta saarelt usutaganemisele õhutamise eest välja saatis. Pärast saarelt pagendamist avaldas ta oma Vormsi elust jutustava kirjatöö (Svenskarne i Östersjöprovinserna och missionen på  Estländska öarna : minnen från min 13-åriga verksamhet som  missionär på Wormsö), mis Venemaa Keisririigis ära keelati. 

[2] Piiskop Donat viitab siin 1880. aastate usuvahetuslainele: 1883--1887 pöördus õigeusku umbes 15 000 eestlast. 

[3] Rootsi Evangeelne Misjoniühendus asutati 1856. aastal. Donat viitab siin tõigale, et ühenduse nimi on sõna-sõnalises tõlkes Evangeelne Kodumaa Sihtasutus. 

Allikad

Iz arkhiva kniazia S. V. Shakhovskogo. Materialy dlia istorii nedavnogo proshlogo Pribaltiiskoi okrainy (1885-1894 gg.) (Vol. 3. St Petersburg, 1910), 3-15.