Jekaterina ja Natalja Mansurova (1861–1927/1868–1934)

RIIA ARISTOKRAATLIKUD NUNNAD

Õed Mansurovad sündisid aadlisuguvõssa, millel on kaugele ajalukku ulatuvad sidemed õigeusu kirikuga. Õdede isa, Boriss Pavlovitš (1828–1910) oli alustanud oma bürokraatilist ja poliitilist karjääri diplomaadina Lähis-Idas, Ottomani impeeriumi aladel. Lähetustel Konstantinoopolis, Palestiinas ning mujal Levantis pühendas ta end Püha Maad külastavate Vene palverändurite abistamisele, õigeuskliku misjoni arendamisele Palestiinas ning Bütsantsi muististe uurimisele. Hiljem avaldas ta sellekohaseid uurimusi akadeemilistes ajakirjades ning raamatutes; üldsus võttis tema tööd soojalt vastu. Nõnda sai Boriss Pavlovitšist omalaadne ekspert ning ta asus juhtima mitmeid akadeemilisi ja avalikke sotsieteete, mis keskendusid vene õigeusu mõju suurendamisele Levantis. 

Boriss oli samuti usin edasipürgija seltskonnaredelil: tema abielu vana ja laitmatu põlvnemisjärjega aristokraatide klanni liikme Maria Dolgorukovaga (1833–1914) oli kahtlemata suurepärane partii, mis aitas Borissil hankida endale mõjukaid patroone valitsuse kõige kõrgematest kihtidest. Neid tutvusi õnnestus ära kasutada ka Borissi vanimal pojal Pavelil, kui too oli isa eeskuju järgides Konstantinoopolis ja Balkanimaades omaenese diplomaatilist karjääri alustamas. Hiljem lõid Pavel ja ta noorem vend Sergei aktiivselt kaasa Vene Õigeusu Kiriku konfliktirohkes poliitikas, mängides tähtsat rolli kirikureformi puudutavates debattides aastatel 1905–1918. Paavel suri 1932. aastal ning 1926. aastal preestriks ordineeritud Sergei suri 1929. aastal tuberkuloosi. Tiisikusse oli ta nakatunud vanglas. 

Kaks noort Mansurova-õde, Jekaterina ja Natalja kasvasid nõnda üles sügavalt usklikus aristokraatide peres, mis oli tihedalt seotud nii kiriku kui ka valitsusega. Õed veetsid suurema osa oma noorusest Moskvas, kus nad olid õpilasteks Strastnoi nunnakloostri kuulsale abtissile Jevgenijale (Ozerova). Enne nunnavannete andmist oli ka tema olnud aadlik. Arvestades Mansurovate pühendunud religioossust ning seisuslikku kohusetunnet oli filantroopia iseenesestmõistetav valik. Vanas pealinnas heategevusliku tööga tegeledes nägid nad vahetult, kui kallist hinda maksid järsu industrialiseerimise ning linnastumise eest linna kõige vaesemad elanikud. 

Ent Natalja, kes vaevles tõsiste terviseprobleemide käes, suunati peagi arstide soovitusel rannikukliimasse tervist parandama. Nõnda kolisid kaks õde koos emaga 1887. aastal Moskvast Riiga. Balti provintside suurim linn oli tollal suurte muutuste tuules: aina tihedam lõimumine ülejäänud Venemaa Keisririigi ning rahvusvahelise kaubandusega oli löönud sadamalinna õitsele. Kuid nagu Moskvaski, ei jäänud sedalaadi areng ilma pahupooleta: talupojad ümbritsevatest maapiirkondadest voolasid massides linna, et leida tööd aina laienevates dokkides ja vabrikutes, korrates seeläbi samasugust sünget vaesumismustrit, mis leidis samal ajal aset suurlinnades üle kogu Euroopa. Ka religioossel maastikul oli käsil muutuste aeg.   

Järjekordne usuvahetuslaine 1880. aastatel ja keskvalitsuse venestuspoliitika olid viinud kirikus kõrgendatud tähelepanu alla uute koguduste asutamise ning kirikuehituse temaatikad. 1881. aastal sai Riia piiskopkond endale oma esimese nunnakloostri Kuramaal, Ilukste linnas. Samal ajal, 1885. ja 1892. aasta vahel oli kujunemisjärgus veel teinegi klooster, sedapuhku Eestis, Pühtitsas. Palju sellest arengust tuleb kirjutada 1887. aastal diötseesi saabunud peapiiskop Arseni (Brijantsevi) energia ja entusiasmi arvele.

Otsides võimalusi uues kodulinnas heategevusliku tööga jätkata, asutasid Mansurovad Riias pühapäevakooli. Samas igatsesid nad endiselt Moskva munga- ja nunnakloostreid ning neis valitsenud ergutavat vaimset atmosfääri, samuti mõjus neile võõrastavalt Saksa kommete ja moodide populaarsus teiste riiavenelaste seas. Nõnda otsustasid nad rentida korteri ning asutada seal naisühenduse. Nendega ühinenud naised pühendasid end metropoliit Filareti (Drozdovi) kloostrireegli järgimisele, mis nägi ette kellaajaliselt kindlaksmääratud igapäevaseid palvuseid, psalmide lugemist, kontemplatsiooni, ühiseid eineid ning tööd. Ühenduse põhitegevuseks oli mahajäetud orbude eest hoolitsemine ning nende koolitamine. 1891. aastal pälvis vastrajatud ühendus ametliku staatuse, saades nimeks Svjato-Troitse-Sergejevi Naisühendus.

Kiiresti ilmnes tõsiasi, et korter ei olnud ühenduse tööks sobiv. Lisaks ruumikitsikusele tuli tegeleda ka luterlastest üürnike lärmiga, mis häiris vaikset palvuslikku atmosfääri, mida õed üritasid säilitada. Nõnda jõudis kätte aeg rakendada perekondlikke tutvusi mõjuvõimsate isikutega, eriti Peterburi Püha Sinodi ilmaliku juhi Konstantin Petrovitš Pobedonostseviga. Lisaks oma taskust suure summa annetamisele tegi Pobedonostsev õdede nimel Aleksander III ees isiklikult lobitööd. Ettevõtmine õnnestus suurepäraselt: tsaar annetas nunnakloostri rajamiseks 1893. aastal 27 000 rubla. Veel veenis Pobedonostsev Sinodit loovutama ühendusele maatükki Riia äärelinnas, töölisklassi rajoonis. Krunt oli algselt mõeldud Riia seminarile, ent soodsama asukoha leidmisel sellest loobuti. Ühendusele andis krunt aga võimaluse jõuda linna vaeste juurde kõige otsemat teed pidi. 

Juba enne kompleksi valmimist otsisid õed võimalust laienemiseks: nad soovisid pakkuda vaiksemat ja meditatiivsemat keskkonda nendele õdedele, kelle spirituaalsus oli keskendunud heategevusliku sagimise asemel palvele ja eraklusele. 1894. aastal valisid nad välja eraldatud välu Valgunde lähedal, mõned kilomeetrid Kuramaa provintsi pealinnast Jelgavast (Miitavist) põhja poole. Maatükk oli samuti lähedal Aa jõele, mille äärde tuhanded Vene migrandid suveks kolisid, et käia tööl kohalikes tellisevabrikutes. Uus Spasso-Preobraženski ermitaaž pakkus nõnda eraldumisvõimalust nunnadele ja jumalateenistusi töölistele. 1900. aastal sai ermitaažist ka lõpp-punkt iga-aastasele palverännakule, mille käigus käidi imettegeva Jakobstadti Jumalaema ikooniga läbi Liivimaa ja Kuramaa.

Õdede kloosterliku elu algus ei olnud lihtne. 1894. aastal otsustasid nad astuda esimese sammu ja anda vande saamaks alustavateks nunnadeks (rassoforideks). Tseremoonia viis läbi arhimandriit Pavel (Glebov) Moskva maailmakuulsast Troitse-Sergejevi mungakloostrist. Ent vannete andmine lõi kiilu Mansurovate ning nende isa vahele: Borissi ja tütarde omavahelised suhted katkesid mitmeks aastaks. Ehkki pole selge, mis täpselt Boriss Pavlovitši vihastas, oletab Mansurovite kõige värskema biograafia autor Alexa von Winning, et teda oli muserdanud tõsiasi, et õed ei saanud enam abielluda. See omakorda purustas Borissi unistuse kõrgseltskonnas tütarde abil uusi ühendusi ja alliansse luua. Kuid õed jäid oma kutsumusele kindlaks: 1901. aastal loobusid nad oma ilmalikest nimedest ja andsid täielikud kloostrivanded. Jekaterinast sai Sergija ja Nataljast Joanna. 1902. aastal tunnustas Sinod naisühenduse ametlikult nunnakloostriks ning Sergija selle abtissiks.

Klooster jätkas järgmise aastakümne jooksul edukat tegutsemist: kloostris peeti üleval kooli, orbudekodu, varjupaika naistele ja kliinikut. Eriti populaarsed olid nunnakloostri refektooriumis (söögisaalis) pakutavad igapäevased tasuta lõunad, mida külastas kirju, mitmekesine ja mitmerahvuseline seltskond Riiast. Kui nunnad ei tegelenud parajasti ligimeste teenimise, palvetamise või koorilauluga, valmistasid nad ikoone ja küünlaid või harisid kloostrimaad. 1914. aastaks oli kloostris 139 nunna ja noviitsi, neile lisandusid veel 61 ametiõde Spasso-Preobraženski ermitaažist.

Paraku terendas kauguses katastroof: 1914. aasta suvel astus Venemaa Keisririik I maailmasõtta. Alguses suutis nunnaklooster sõjategevusega hästi kohaneda – küünalde ja ikoonide valmistamise asemel hakati õmblema sidemeid ja aluspesu. Haavatud sõduritele ja haigetele sõjapõgenikele pakuti voodikohti kloostri kliinikus. 

Sõja kulg ei olnud siiski kloostrile armuline. 1915. aasta kevadel viisid sakslased läbi kolossaalse ja erakordselt eduka rünnaku, haarates enda kätte suuri tükke Venemaa Keisririigi Poola ja Balti provintsidest. Rinne oli nüüd vaid loetud kilomeetrite kaugusel Riia linnast. 19. juulil 1915 andis valitsus välja käsu evakueerida Riiast kogu valitsus ning väärtuslikud varad ja töölised; nende alla käisid ka vaimulikkond ning nende varad. Pärast pisaraterohket viimast liturgiat pakiti nunnad Pihkvasse sõitvale kaubarongile. Juba niigi rasket meeleolu muutis veel sandimaks igasuguste istekohtade puudumine vagunites. Kloostri varad saadeti Moskvasse. Mitmed õed ning pühaesemed ei näinud oma vana kloostri seinu enam kunagi.

Sergija ja Joanna veetsid järgmised paar aastat Riia ja Petrogradi vahet sõites, kus nad üritasid veenda valitsuseliikmeid ja kõrgelseisvaid kirikuteenistujaid kloostripõgenikke abistama. Õrn leevendus saabus 1915. aasta lõpul, kui nende käsutusse anti tühjaksjäänud mungaklooster Novgorodis. Paraku ei pidanud järgmist õnnetust kaua ootama: klooster hävis aasta pärast tulekahjus. Ja viimaks, kui Saksa sõjavägi alustas uut rünnet Balti aladel ning haaras Riias 1917. aasta septembris võimu, lõigati Mansurovad ära igasugusest suhtlusest provintsi pealinnaga. 

1919. aastal langetasid õed otsuse loobuda oma kloostriametitest. Ehk olid kodusõja kannatused, revolutsioon ning õigeusu uus positsioon usulise vähemusena iseseisvas Läti Vabariigis veennud neid oma elutöö juurest edasi liikuma. Õed kolisid tagasi Moskva lähedal asuvasse Puškino linna, seda vahest ehk selleks, et olla lähemal oma lapsepõlvekodule. Sergija suri 1927. aastal. Joanna aga, olles jõudnud suurde skeemasse (kõige rangem kloostrivanne) ja võtnud endale nimeks Anna, kolis Musta mere äärde Genitšeski linna ja suri seal 1934. aastal. 

Õdede nunnaklooster jäi aga ellu. Oma viimase teona kloostri abtissina palus Sergija, et tema kauaaegsest sõbrannast Jevgenijast (Postovskaja, 1864–1948) tehtaks uus kloostrijuht. Jevgenijal ja väiksel grupil nunnadel õnnestus pärast sõda Riiga naasta. Ehkki nende kodu oli sõjategevuse ja hooletussejätmise tõttu peaaegu varemetesse langenud, õnnestus Jevgenijal klooster 1921. aastal siiski uuesti avada. Ehkki paljudel endistel nunnadel ei õnnestunud kunagi enam kodukloostrisse naasta, olid mitmed erakordselt visad proovima. Üks neist, Melanija Lotkovskaja, oli astunud kloostrisse noviitsiks 1911. aastal, mil ta oli 19-aastane. 1947. aastal, nüüd 55-aastasena, jõudis ta tagasi kloostriväravate ette.

Autor: James M. White

Allikad: 

Rizhskaia Sviato-Troitskaia zhenskaia obshchina. Istoricheskii ocherk. Riga, 1902.

“Evakuatsiia Rizhskogo zhenskogo monastyria.” Rizhskie eparkial’nye vedomsti, no. 5/6 (1916): 165-171.

Voronova, E. Teplyi ugolok. Troitse-Sergieev zhenskii monastyr v g. Rige. Vpechatleniia palomitsy. St Petersburg, 1907.

Von Winning, A. “The Empire as Family Affair. The Mansurovs and Noble Participation in Imperial Russia, 1850-1917.” Geschichte und Gesellschaft, 40 (2014): 94-116.