Isa Joann Envere (Entson) (1874-1969)

Eestist Venemaale ja jälle tagasi

Isa Joann Envere (Entson) sündis 6. märtsil 1874 Liivi kubermangus Seliste vallas Kavaru külas Ennu talus. Tema vanemad Jaan Entson (s 3.10.1841) ja ema Anna Entson (neiuna Herman, s 28.08.1841) olid Ennu talu rentnikud, kellel oli perekonnas kolm tütart ja kolm poega. Poeg Joann oli kõige noorem laps.

Alghariduse sai isa Joann Pärnu linna ja kreisi parimas algkoolis – Pärnu Nikolai 2-klassilises (6aastase õppeajaga) kihelkonnakoolis, mille ta lõpetas 1886. a-l. Seejärel saadeti ta kooliõpetajate soovitustega õppima Riia vaimulikku kooli. Tollaegsete talupojalaste võimalused keskharidust saada olid piiratud ning Riia vaimulik seminar oli üks vähestest Liivimaa kubermangus rakendusliku keskhariduse omandamiseks. Joann lõpetas seminari 1896. a-l. Kehtiva tava kohaselt pidi vaimuliku seminari lõpetanud preestrikandidaat teenima vähemalt kolm kuni viis aastat koguduses köster-kooliõpetajana. Selline töö andis isa Joannile kandidaadiajal võimaluse tutvuda nii koguduse- kui ka koolieluga ja omandada kogemust nii kihelkonnakooli juhataja kui usuõpetajana. 7. septembril 1896 määrati ta Mustvee Nikolai koguduse köstriks ja kihelkonnakooli õpetajaks.

Köster-kooliõpetajana teenimise päevil Mustvees abiellus Joann kohaliku taluneiu Anna  Tissoga 20. augustil 1897. Lauatus peeti Mustvee Nikolai kirikus. Abikaasa Anna oli sündinud 8. novembril 1880 Mustvees ja suri 29. novembril 1961 Tartus. Perekonnas oli neil üheksa last: neli tütart ja viis poega. Abiellumine avas Joannile omakorda tee vaimulikupühitsusele. Diakoniks ja mõned päevad hiljem preestriks pühitseti ta Riia püha Aleksei katedraalis ülempiiskop Agafangeli (Preobraženski) poolt detsembris 1898.

Esimeseks koguduseks, kuhu noor isa Joann määrati, oli Kõrgessaare-Puski kogudus Hiiumaal. Kolm aastat hiljem, 1901. a-l viidi ta üle Viljandimaale Suislepa koguduse vaimulikuks.

Nõnda meenutab isa Joanni ülempreester Joann Ümarik: „Kohtasin isa Joanni ühes ta noore matuška Annaga esmakordselt 6. detsembril 1905. aastal tolleaegse Tuhalaane preestri isa N. Küppari nimepäeval, selleaegse Suislepa koguduse lugupeetud preestrina, mis ajast peale meie eluteed on sageli ristunud ja uhtunud ning kohtunud kiriku täiskogul, praostkonna täiskogul ja nõukogu koosolekuil, ja viimati Tartus töötades, üleaedse ja hea naabrina, kelle poole sageli pöörduda raskemail silmapilkudel hea nõu ja abi saamiseks.“

Teenimine väiksemas koguduses võimaldas isa Joannil täita oma ammuaegse unistuse – minna õppima vaimulikku akadeemiasse, mille koosseisu ta arvati 17. novembril 1906. Õpingute kõrval teenis isa Joann vaimulikuna Peterburis, Kostroma Aleksandri vennasteseltsi koguduses (1908-1911). Peterburi vaimuliku akadeemia lõpetas isa Joann 1910. a-l esimese järgu tunnistusega. 1911. a-l määrati ta Vilniuse kalmistukiriku vaimulikuks, kus teenis kuni 1915. a-ni. Samal aastal mobiliseeriti ta sõjaväkke välipreestriks, kus teenis 29. jaanuarini 1918. Sama aasta detsembris ülendati isa Joann ülempreestriks ja a-il 1919-1920 jätkas ta teenistust vaimulikuna Vana Peterhofi Püha Kolmainsuse-Znamenie koguduses.

1920. a-l opteerus isa Joann perega Eestisse. Tema teenistuskäik preestrina Eesti Vabariigis oli järgmine: Pärnu Issandamuutmise kogudus (1921), Tartu Aleksandri kogudus (1921-1928), Kilingi-Nõmme ja Mõisaküla kogudused Pärnumaal ning Kaarepere kogudus Tartumaal (1935–1938). 17. oktoobril 1936 eestistas isa Joann oma saksapärase perekonnanime Entson eestipäraseks Envereks.

Isa Joanni teenistusaastail Tartu Aleksandri kirikus tabasid kogudust mitmed kriisid ja lõhenemised. Nii näiteks, 1924. a-l eraldus üks osa koguduseliikmeid, väljendades rahulolematust esipreestri suhtes, ja asutas iseseisva Tartu Ristiülendamise koguduse. Lahkulöönud kogudus üritas pidada Aleksandri  koguduse juhatusega läbirääkimisi kiriku alumise osa kasutamise üle, mis  ebaõnnestusid, ja ”lahkulööjate" ees pandi kirikuuksed kinni. Takistusi seati ka Tartu Aleksandri II (vene) pihtkonna ametlikule registreerimisele samal aastal.

Teenimine vaimulikuna ei suutnud elatada isa Joanni suurt perekonda. Seetõttu asendas ta sageli teistes kogudustes puuduvaid preestreid või õpetas koolides. Nii näiteks teenis ta õpetajana Vilniuse linnakoolis ja poeglaste gümnaasiumis. Tartus õpetas isa Joann II kommertsgümnaasiumis kuni pensionile minekuni 1934. a-l.

Täisajaga töö vaimulikuna jätkus ka pärast pensionile minekut. A-il 1935–1940 oli isa Joann Petseri vaimuliku seminari õpetaja-kasvataja, samaaegselt Tailova Nikolai koguduse esipreester. Vaimulik teenimine jätkus tagavaravaimulikuna ka pärast II maailmasõda. Alates 1945. a-st kuni surmani 11. oktoobril 1969 teenis isa Joann mitmetes suuremates ja väiksemates eestikeelsetes (Tartu Aleksandri, Tartu Jüri, Nõo, Elva, Võnnu-Kärsa) ja venekeelsetes (Varnja, Nina, Tartu Jumalaema Uinumise) kogudustes Tartumaal.

Ühtekokku teenis isa Joann preestrina 70 aastat. Tema pikaajalist, hoolsat, eeskujulikku teenistust ei jätnud tähelepanuta ka kirikuvalitsus. Seda tõendab pikk kiriklike aupalkade nimekiri, mille seas nt tsaariajal vääristati ta püha Anna III ja II järgu ning püha Vladimiri IV järgu märkidega ja Nõukogude ajal patriarhi iluristiga (1947), mitra kandmise õigusega (1958), teise iluristi kandmise õigusega (1963).

Lõpetuseks isa Joanni kirjanduslikust tegevusest. Vanaduspäevil Nõukogude ajal tegeles isa Joann peamiselt eestikeelse vaimuliku kirjanduse rikastamisega, tõlkides kirikuslaavi keelest kirikupalveid, kaanonite irmoseid, teenistuskordi ja akafiste (nt akafist pühale Tartu preestermärter Issidorile). Ülempreester Joann Ümariku andmeil oli isa Joanni kõige suuremaks tööks 475 masinakirjalehel kirjutatud teos „Võrdlev usuteadus“, mis valmis 1952. a-l. Eesti piiskop Romani (Tang) valitsuse ajal (1950–1955) soovitati seda käsiraamatuna eestikeelsetele vaimulikukandidaatidele ja noorematele preestritele.

Isa Joann uinus 11. oktoobril 1969. Matusepäeva eelõhtul, 14. oktoobril peeti Tartu Jumalaema Uinumise peakirikus suur parastaas ülempreestrite Siimeon Kružkovi, Nikolai Bežanitski ja preester Nikolai Lellepi poolt. Matusepäeva hommikul, 15. oktoobril lugesid lahkunu ametivennad talle kirikus püha evangeeliumit. Samal päeval kell 10 algas leinaliturgia jumalateenistus, mille pidasid ülempreester Siimeon Kružkov ja praost Aleksei Herman, preestrite Aleksei Dobrjakovi ja Ermil Alliku kaasateenimisel. Liturgia lõppedes pidas matuseteenistuse äsja Moskvast saabunud Tallinna ja Eesti metropoliit Aleksius. Teenistusel osalesid samuti kaks mitrakandjat ülempreestrit: Joann Ümarik Tallinnast ja Peeter Vainola Petserist; neli praosti: Valentin Savin (Valga praost), Viktor Lind (Viljandi praost), Nikolai Bežanitski (Pärnumaa praost) ja Aleksei Herman (Tartumaa eesti koguduste praost); ülempreestrid Siimeon Kružkov, Aleksej Dobrjakov, Ermil Allik, Julius Niinemets, Mihhail Stoljarov ja Vassili Borin. Matusetalituse lõppedes kanti isa Joanni kirstu ümber kiriku laulu „Üks Abimees ja Kaitsja“ saatel. Seejärel maeti lahkunu põrm Tartu Aleksandri kalmistule abikaasa Anna haua kõrvale.

Autor

Father Andrei Sõtšov