Luterlik reaktsioon Ruhnu usuvahetusele (1866–1867)

Ehkki inglis- ja venekeelsest kirjandusest leiab palju materjali, mis selgitab Õigeusu Kiriku ning Venemaa Keisririigi autoriteetide hoiakuid usuvahetusliikumise suhtes, siis märksa vähem on tähelepanu pühendatud luterliku kogukonna reaktsioonidele. Järgnevad allikad, Ruhnu usuvahetuskatse järel kirjutatud luteri preestrite kirjad heidavad sellele teemale pisut valgust. 

Ruhnu (tänapäeval Eesti, toona Liivimaa provintsi osa) on väike, ent kena saar Liivi lahe keskpaigas. 13. sajandist kuni 1940. aastateni asustasid saart rootsikeelsed elanikud, kes elatasid end väikepõllumajanduse, kalastamise ja hülgeküttimisega. Saare murre oli sedavõrd karakteerne, et nende kõnet oli raske mõista isegi teistel rootslastel (vt märkust 19 allpool). Teine tavatu joon oli mõisnike puudumine: ainukesed võimukandjad saarel olid luteri pastor ja majakavaht, kes olid mõlemad tsaari valitsuse palgal. Selliselt seatud jõujooned lõid soodsa pinnase konfliktseteks suheteks kogukonna ja pastori vahel, mis viisid saareelanikud viimaks katseni pöörduda kollektiivselt õigeusku.

1866. aasta kevadel ilmus Kuressaarde seltskond ruhnulasi, kes soovisid esitada avalduse vene õigeusku astumiseks. Vene Õigeusu Kirik ja Venemaa Keisririik osutusid vastutulelikeks läbirääkijateks: pärast paari külaskäiku saarele oldi valmis Ruhnu taotlust rahuldama ja saarele preestrit lähetama. Ent 1867. aasta suveks sai selgeks, et saareelanikud on meelt muutnud; nõnda plaanist loobuti. Nagu on näha allpool toodud kirjadest, loobusid talupojad usuvahetamisega ähvardamisest pärast seda, kui nende oma pastor ja luteri konsistoorium olid talupoegade nõudmised täitnud.

NR 1. KIRI ÖSELI [1] LUTERLIKULE KONSISTOORIUMILE, 28. JUULI 1866 [2]

Kuna enamus Ruhnu elanikest on vihjanud soovile pöörduda Vene Õigeusu Kirikusse ja tunnistanud, et nad olid valmis usuvahetust ette võtma pastor Ylanderi [3] pärast, on too otsustanud oma kolleegide nõul ja saareelanike tegusid arvestades asuda järgmisel sügisel ümber Soome, kuhu ta on (nagu ta mulle viimati kirjutas) juba oma asjad ära saatnud.

Mõistagi on tal õigus, kui ta kinnitab, et tema ei ole usuvahetuse põhjuseks, nagu seda nood russofiilidest saareelanikud väidavad. Selle usuvahetuse tõelisteks ajendusteks on: 1) kohustus ehitada üles pastoraadihoone, osutada ehitustööl mitmesuguseid teenuseid ja anda oma raha maja ehitamiseks, mis pole nende endi oma; 2) kohalik poivalvur, kes on istutanud saareelanikesse kahtluseid oma fantastiliste luiskelugudega sellest, kuidas nad peavad pastoraadiehituseks eraldatud raha tagasi saatma, ehkki neile oli lubatud vastupidist. Kuid peamine põhjus on nende ahnus: nad andsid kiusatusele järele ja said usuvahetajateks lootuses pääseda luteri pastorile kirikukümnise ja teiste maksude maksmisest.

Kõige suuremad usuvahetusele õhutajad on kolm saareelanikku: endine kirikuteener Ulrik Willis, kes hakkas usuvahetusest mõtteid veeretama pärast pastor Taleniuse juurest sule sappa saamist, talupoeg Henrik Anders ja praegune kirikuvaht Isaac Pass. Kõik kolm käisid tihedalt läbi ka poivalvuriga. 

Pastor Ylanderil on õnnestunud viimase kolme pühapäeva manitsuste ja jutluste käigus veenda mitmeid koguduseliikmeid jääma Kristuse Kirikusse. Tal on suur lootus, et vaid mõned neist, kes on kuulutanud oma nõusolekut, on valmis tõeliselt õigeusku pöörduma. Edasiseks eduks on hädavajalik ja väga soovitav, et poivalvur saarelt eemaldataks. Arvestades tema [Ylanderi] kurba saatust, kes ta on sunnitud lahkuma Soome ilma kindla teenistuskohata ja võlgades, palub ta konsistooriumilt luba saada palka kuni 1868. aasta aprillikuuni. Ilma selleta on ta määratud suures hädas adjunktina ringi hulkuma. Eelmisel talvel koos oma naisega kannatatud sügava puuduse tõttu, mis on osaliselt ka ta praeguse haiguse põhjuseks, ei saa ta enam jääda ka Ruhnu: ta ei saa nõuda endale eluruume, millele tal pole enam õigust [4]. 

NR 2. PASTOR AXEL GABRIEL YLANDERI RAPORT ARENSBURGI [5] LUTERLIKULE KONSISTOORIUMILE, AUGUST 1866

Mul on au raporteerida, et 2. juulil kuulutasid umbkaudu kaks kolmandikku Ruhnu saare elanikest oma valmisolekut pöörduda vene kirikusse. Ma ei saa kõneleda täpsetest numbritest, kuna saareelanikud ei luba mind oma koosolekutele, samuti ei suvatse nad mulle öelda, kes nende seast on [sellele] oma nõusoleku andnud. Enamik neist kahetseb juba, et lasid end ahvatleda ning soovivad naasta. Saareelanike usuvahetussoovi aluseks ja põhjuseks on hirm, et nad peavad uue kiriku ehitamise omast taskust kinni maksma; ja see hirm on aina kasvamas.  

Kohalik poivalvur on pikalt veennud teisi usku vahetama, väites Ruhnu talupoegadele, et õigeusku pöördudes peaksid nad maksma vähem, saaksid ise rohkem raha ja rikastuksid, ning et keiser hakkaks neid tema usku astumise eest rohkem armastama. Kuramaal, Liivimaal ja Öseli saarel on kõik juba venestunud [7]: seega peaksid nende eeskuju järgima ka ruhnulased. 

Sügisel tõi seesama poivalvur saarele eestikeelseid raamatuid kreeka-vene usust ning andis need kirikuvanem Isaac Passi kätte, kes omakorda jagas raamatud talupoegade seas laiali. Kui kohtunik kutsus nad Arensburgi, levitasid talupojad ja poivalvur sealt naastes kuulujuttu, et kiriku uksed pitseeritakse, et luteri kiriku teenistused lõpetatakse ja et kõik, kes ei nõustunud kreeka kirikusse [8]  pöörduma, kihutatakse saarelt minema. 

Ma ei saa täie kindlusega öelda, kes neid kuulujutte levitas. Poivalvuril õnnestus leida saarel ustavavad sõbrad ja järgijad Ulrik Willise, Hendrik Andersi ja Isaac Passi näol, kes üritasid paljusid enda poolele meelitada. 

Ulrik Willis tuli vene usku pöördumise ideega välja kahtlemata sel eesmärgil, et saada ise tagasi kirikuteenri kohale. Pastor Talenius oli ta oma ametist joomarluse pärast vallandanud, Willis olla peaaegu et igal pühapäeval purjakil kirikusse ilmunud. Siiski loodan ma, et vähesed pöörduvad tõeliselt (ehk ainult Willis, Anders ja Pass), kuivõrd mitmed pöörduma soostunutest on läinud võidmise vältimiseks [9] merele hülgeid jahtima. Ma ei kõnelenud sellest varem konsistooriumile, kuna ma eeldasin, et kohtunik teeb seda ise. Ma pöördun konsistooriumi poole nüüd lootuses, et seda [viivitust] ei peeta kohustuste unarussejätmiseks. 

Pastor Ylander

NR 3. PASTOR EDUARD PETERSENI [10] KIRI, 22. AUGUST 1866

Superintendant Schmidtile [11]

Mul on au kanda Teie Kõrgeaususele oma ametivenna, Revali pastor Mozelli [12] nimel ette meie reisist Ruhnu saarele. Saabudes külastasime me esmalt kohalikku pastorit Ylanderi. Ta tervitas meid kõige südamlikumalt, sest tal oli hea meel võimaluse üle oma õnnetut olukorda ja lahkhelisid kogudusega meiega arutada. Me kirjeldasime talle oma reisi põhjust ning me nõustusime üheskoos, et meie visiit peab nägema välja juhuslik ja mitteametlik. Me külastasime elanikke nende kodudes ja aedades, mõnega neist kõnelesime ka pikemalt, seda aga ilma pastor Ylanderi kohaloluta.

Igal pool koheldi meid suurima sõbralikkusega. Jutu käigus väljendasime me oma kahetsust kuulduste üle, et kogukond tahab hüljata oma kiriku teise nimel. Mitmetele tuli säärane plaan tuttav ette, samas kui teised kinnitasid meile, et nemad ja nende pered ei olnud kunagi selle peale isegi mitte mõelnudki. Veel mitmed kuulutasid, et nad olid astunud selle sammu praktilisest vajadusest ning et nad olid valmis asjaga lõpuni minema. Nüüd aga, kus neile oli lubatud tasuta pastoraadiehitust, on nad valmis jääma luteri kirikusse. 

Täpsustavate küsimuste peale [eelpoolmainitud] vajadustest vastasid kõik, et pastoraadi ehitamise käsk oli tulnud ootamatult. Ajal, mil kõige nooremad mehed olid läinud merele hülgeid jahtima, tundsid kõige vanemad inimesed suurt hirmu. Ja hirm kasvas aina suuremaks, kui neile öeldi, et käsu täitmise üle valvatakse sõdurite ja ihunuhtlusega. Nad ei suutnud leida paremat viisi selle õnnetuse vältimiseks kui et heita end kreeka kiriku rüppe, teades, et õigeusu kirik ehitab oma hooned ise üles ja ei sunni selleks kogukonda. Ja samal ajal süüdistab Rootsi kirik pastorit. 

Üks vana talumees läks suisa nõnda kaugele, et jutustas tõsimeelselt, kuidas kümnise suurusega rahulolematu pastor olla nende kottidest vilja varastanud. Väidetavalt olla pastoril kombeks pärast viljakottide täitmist nende peale tikuga koputada: siis vajus vili alla ja talupojad pidid koti uuesti ääreni täitma. Kuidas see ja teisedki säärased süüdistused läbikatsumisele vastu peavad näitab tõsiasi, et kui pastor kutsus valetaja enda juurde jutule, kahetses too [talupoeg] pattu ja tunnistas, et oli valetanud!

Pastor Ylander jutustas meile, et oma esimesel kahel siinviibitud aastal kohtles kogukond teda tema vaimulike teenete eest suure lahkuse ja tänutundega. Suhted halvenesid 1864. aasta sügisel, mil meri uhtus randa laevarusu ning Ylanderi ülesandeks jäi saagi laialijagamine saareelanike vahel. Talupojad olid kogunud ühe laeva seest hulganisti lina, millest suur osa viidi koju ja jäeti endale. Hiljem anti pastorile vaid väike jagu. 

Veendununa, et talupojad varastavad lina, kirjutas pastor iga kord üles suurema koguse, kui tegelikkuses talle toodi. Hiljem olla talupojad väidetavalt suure pahameelega pastorit süüdistanud, et tema liiga kasinate ülestähenduste tõttu olid nende sissetulekud (kokku umbes 2000 hõberubla, millest igale pereelatajale maksti 19 rubla) märkimisväärselt kokku kuivanud [13].

Kui mõne aja pärast lina nende kodudest üles leiti, hakkasid nad väitma, et selle oli andnud neile pastor ise, lubades viit palli lina igaühele, kes kuivatab kindla koguse toorest lina. Sellest ajast peale kasvasid viha ja kibedus, sajatused ja lausvaled iga päevaga, ja veel enam pärast seda, kui pastor nõudis konsistooriumi nimel pastoraadi ehituse jaoks talade saagimist ja paikapanemist. 

Me saabusime saarele sooviga preester oma kogudusega lepitada, kuid me oleme pidanud tunnistama, et kahepoolne leppimine on võimatu. Veel peame me lisama, et pastor Ylanderi ja ta naise tervis on pärast tulekahju kõvasti kannatada saanud: kõik, mis õnnestus tulest päästa, saadeti Soome. Ühesõnaga kannab Ylanderi lahkumise küsimus peale füüsilise ka moraalset mõõdet. 

Enamgi veel, meil oli võimalus isiklikult veenduda pastor Ylanderi korrektsuses oma kohusetäitmistes nii kirikus kui ka koolis (vähemalt enne, kui viimane muudeti varjupaigaks laevahukust pääsenutele ja enne, kui pastoraati tabas tulekahju). Moraalses plaanis võib tema käitumist pidada eeskujulikuks. On võimalik, et tema käitumises oli teenistuse algusaegadel vajaka rahulikust taktitundest ning et ta pöördumised koguduse poole kandsid familiaarset tooni. Ta tunnistab seda ka ise ja talupoegade hoiak tema suhtes on samuti kaudseks tunnistuseks. 

Kohaliku majakavahi plaan kreeka kirikusse üle minna aitab hästi selgitada talupoegade motiive. Ta ütles talupoegadele, et usku vahetades vabastatakse nad kiriku ja pastoraadi ehitamise kohustusest, kirikukümnise maksmisest ja nõnda edasi. Sel mehel on kalduvus purjutada ja ta naine on selles osas veel hullemgi. Ta olla korraldanud saareelanikele suisa koosoleku, kust nad suundusid üheskoos viinastanuna Arensburgi usuvahetusdeklaratsioone tegema. Peale selles jagas ta veel välja eesti keelde tõlgitud vene raamatuid. Seda kõike rääkisid meile talupojad ise. 

Säärane mees, kes saab vabalt selliseid asju teha, tuleb kiiremas korras eemaldada ja asendada ta haritud või vähemalt kaine mehega. Peale selle peame me vajalikuks lahutada vaimulikuteenistus lahti pastoraadi majandamisest ja politseitööst. Igatahes on põhjust kahelda kõigi nende kohustuste liitmise otstarbekuses ühesainsas õpetajas. Tõsised tülid pastori ja koguduse vahel süvenevad sellest aina. Ehk võiks üks haritud inimene võtta enda peale nii majaka valvamise kui ka saare administratiivsed ja politseikohustused? Tema sissetulekut suurendataks märkimisväärselt, kuivõrd see inimene saaks Ylanderi sõnul endale kindla jao laevarusude varast, mis küündib 1200 rublani.

Me kasutasime oma seitset reisipäeva saarlaste manitsemiseks ja veenmiseks, et oma kirikut ja usku materiaalsete hüvede või kadude pärast hüljata soovides on nad enda peale toonud suure patu ja süü. Selleks ettevõtmiseks polnud teist etemat viisi kui liturgia, mida peeti kaheteistkümnendal pühapäeval pärast Kolmainupüha rahvast täis kirikus: pastor Mozelli laulis liturgiat ja jutlustas. Kui edukaks meie visiit osutus, ei saa me kindlalt öelda, ent me loodame, et teid veenab meie kinnitus, et siinkohal on võimatu rääkida enamiku pöördumisest.

NR 4. PASTOR MASINGU [14] RAPORT, 20. SEPTEMBER 1866

Täites konsistooriumi 5. septembril antud käsku, mis puudutas Ruhnu vikaarteenistust, rentisin ma viivitamatult Sõrves [poolsaar Saaremaal] kinnise vankri ja asusin nõnda 7. septembril Ruhnu poole teele. Pärast paari tundi rahulikku taganttuult pöördus ilm vastutuulele, nõnda võttis mu reis aega 30 tundi [15]. Madala vee ja kivise ranniku tõttu (saarel pole sadamat) oli meie laev sunnitud jääma ankrusse ühe versta [16] kaugusel kaldast ja ootama, kuni saareelanikud saatsid väikese paadi, mis tõi meid maale. Siis viis talupoegade vanker meid ühe versta maad kuni külani. 

Iga külaline, eriti tundmatu pastor, on uudishimulikele saareelanikele eriline sündmus. Ühest meid küla ees tervitama tulnud seltskondadest eraldus pikk meesterahvas, viisakas ja pisut purjakil: ta küsis, kes ma olen, tervitas mind ja kutsus mind enda juurde öömajale. See oli Peter Birks; hiljem sain ma teada, et ta oli üks usku vahetama soostunud perekonnapeadest. Muude valikute puudumisel võtsin ma kutse vastu ning kuna külalistetuba oli inimestest ja vooditest tuubil, seadsin ma end (nii hästi kui võimalik) sisse väiksesse kappi. Peagi alustasime me mu võõrustaja, kirikuteenri ja paari teise mehega ringkäiku piltilusas külas, lõpetades oma jalutustiiru pastoraadimaja juures, mida ma hoolikalt uurisin. Tagasiteel vaatasin ma üle ka Ruhnu pisikese, ent romantilise asupaigaga luteri puukiriku [17]. 
[...]

Erinevate vestluste ja kohtumiste sisu ja tulemuse kohta võin ma konsistooriumile öelda järgmist: arutades kavandatud usuvahetuse põletavat küsimust paistsid saarlased kinnised, isegi napisõnalised, mõned häbenesid oma kavatsusi. Psühholoogilistel põhjustel hoidusin ma nende tunnetele liiast kaasaelamast. Alles pärast mõnda aega õnnestus mul saada neid südant puistama. Mulle avaldati, et need, kes on meie kirikule truud, tahavad jääda heade kavatsustega oma usku. Mis puutub aga ülejäänutesse, siis ühed kahetsevad pattu, teised on ebakindlad ja üks väike seltskond on valmis naasma ainult siis, kui nende kirikukümnist puudutavad nõudmised rahuldatakse. 

Kuna enamik saareelanikest ei ole ei valetajad ega kavaldajad, ei teinud nad ka katset varjata oma vihkamist pastor Ylanderi vastu, mida nende südamed ja keeled pilgeni täis on. Ma ei kavatse siinkohal korrata pastor Ylanderi suunas pillutud raskeid süüdistusi, kuna teda ennast polnud kohal ning „audiatur et altera pars” reeglist polnud võimalik kinni pidada. 

Et mõista Ruhnu kirikuvastasuse probleemi on tarvilik mainida pastor Ylanderi pidevaid ähvardusi saareelanike suunal, milles ta olla neile vihas kuulutanud, et „ta kutsub kohtust kohale sõdurid ning sunnib neid [saareelanikke] ihunuhtluse läbi pastoraati ehitama ja ise kulusid kandma”. Seetõttu otsustaski saarerahvas otsida lunastust õigeusu kiriku rüpest ja usust. 

Kui ma selgitasin neile, et pastoraadihoone ehitatakse üldkonsistooriumi loal kiriku rahadega ning et nad ei pea selle jaoks kopikatki maksma, väitsid nad, et see ei saa kindlasti nii olla, sest pastor Ylander oli neile rääkinud, et kiriku kassa annab ainult laenu, mis tuleb järk-järgult tagasi maksta; kui mitte vabatahtlikult, siis ihunuhtluse sunnil. Säärased ähvardused olid jätnud neisse nõnda sügava jälje, et ma pidin nägema rasket vaeva nende ümberveenmise ja rahustamisega. 

Minu küsimusele: „Kas teil on midagi luteri kiriku, selle õpetuse või kultuuri vastu?” vastasid usuvahetuseks soovi avaldanud: „Ei, muidugi mitte”. Minu küsimusele: „Kas teile meeldib kreeka kirik, selle õpetus ja kultuur, kas te mõistate sellest midagi?” vastasid nad: „Ei, üldiselt mitte midagi.” Ainult üks hääl vastas: „Ehk oleks seal parem: nad jätaksid meid rahule ja ei sunniks meid kümnist maksma või pastoraati ehitama ja parandama. Vene pastor saab oma palga tsaarilt, samuti ka maja ja kiriku, ning meil ei tuleks talle mitte midagi maksta.” 

Veel üks astus ette ja ütles: „Me oleme oma kirikus vaesed ja õnnetud, üürikese aja jooksul on meil olnud kaheksa pastorit ja ükski neist ei kõlvanud kuskile. Ainult härra Talenius, ta oli vapper ja hea, aga ta läks ära. Kõik teised armastasid viina ja mammonat nagu meiegi. Pastor N. N. kukkus altaril pikali ja viidi minema. Soomlased joovad kõik maha ja saadavad meile Ruhnu need, kes on jäänud igapäevase leivata.

Me oleme juba rohkem kui korra alandlikult konsistooriumi palunud, et nad saadaksid meile Soome preestri asemel mõne Dorpatist või Stockholmist [18], aga sellest pole kasu olnud, see kõik oli asjata! Samuti on meie kümnis väga suur ja raske maksta. Me oleme väike kihelkond, pisut rohkem kui 300 hinge ja me peame kõik pastorit kümnisega üleval pidama. Veel peame me maksma kassale pearahamaksu, värbamismaksu ja renti maa eest. Meie sissetulek on aastalt aastale vähenenud: põldudel on ikaldus ja isegi hülgeid ja kalu on meres vähemaks jäänud. Aga ikka veel peame me ebaõiglaselt kirikumaksu maksma, seda isegi siis, kui meil ei ole pastorit. Mille eest me maksame, kui pastorit pole?” [19]

Tema kõne ärgitas teisigi kaasa hüüdma: „See on tõesti nii, see on tõde!” Üks häältest sõnas: „Me ei taha Soome pastorit, parem oleks olla mõni aasta pastorita, kuni nad saadavad meile pühendunud pastori, kõige parem kui Dorpatist. Kui sina, hea pastor, oled nõus tulema meie juurde kaks korda aastas (või kui mitte, siis [keegi] Vormsist või Nukkest) [20], siis oleme me valmis maksma kümnist, mis kataks reisikulud ja töötasud.” Selles asjas on Ruhnu elanikud ühehäälsed.

Mõistagi pidin ma nende kaebustele vastama, samuti jutlustasin ma neile ja rahustasin neid. Enim rahustas neid minu lubadus, mille superintendant oli enne reisi mind volitanud andma: et konsistoorium on otsustanud saata Ruhnusse soomlase asemel hoopis kellegi Dorpatist või Stockholmist. 

Samas ei soovinud nad ise Rootsi pastorit valima sõita (nagu ma olin soovitanud), vaid palusid konsistooriumil nende soov täita. Nende suureks rõõmuks ütlesin ma veel, et uute seaduste ja korra järgi, mida kohaldatakse kogu riigis, ei pea pastor enam administratiivkorra hoidmise (kihelkonnapolitsei) kohustusi täitma, vaid selle võtab enda peale kohalik kohtuvanem. Kirikumaksu osas lubasin ma edastada nende kaebused konsistooriumile ja selle kohta lähiajal aru anda. 

Maks, mida nad on kohustatud pastorile maksma, ei ole mitte ainult täiesti piisav iseenesest, vaid teiste Balti provintsidega võrreldes ka äraütlemata kõrge. Nõnda vähendatakse sedamaid, kui nende kaebus saab ametlikult vormistatud, nende maksumäära märkimisväärselt või asendatakse see väiksema kümnisega. Sellal kui teised, 2000–4000 hingega kogudused maksavad oma pastorile ainult 40 kuni 80 mõõtu vilja, maksavad Ruhnu elanikud, keda on umbes 330, pastorile 121.5 mõõtu vilja ja kümnendiku kogu oma kala- ja hülgesaagist, sigadest, lammastest, hanedest, partidest, võist, kanadest, munadest ja nõnda edasi. 

Veel annavad nad pastori käsutusse nii meesterahvast kui ka naisterahvast teenija ja teevad tema heaks palju tööd. Siinkohal on hädavajalik vähendada nende kohustusi märkimisväärselt; mida kiiremini, seda parem. Õigluse nimel panen ma ette, et vikaarile makstaks ainult pool eelmisest kümnisest ning sedagi ainult saarel veedetud aja eest. Eelmise kümnise asemel võiksid saareelanikud maksta 24 rubla kogu kihelkonna kohta või ühe rubla majapidamise kohta kirikuteenri palgal pidamiseks, kes õpetab talviti 27 kooliealist last. See on tingimata vajalik, sest peale kirikuteenri pole kedagi, kes seda teeks. 

Kui ka kirikukassa peaks kandma tähtsusetuid kadusid ajal, mil Ruhnu pastorikoht on vaba ja seetõttu lõppeb ka sealpoolne sissetulek, oleks see siiski väiksem kaotus võrreldes sellega, kui isegi väike osa Ruhnu kogukonnast usku vahetaks. Isegi kui selleks aastaks on usuvahetusoht – nii ma loodan – möödas, peab sellegipoolest mõtlema tulevikule: [usuvahetust] on tarvis karta, kui elanike kaebusi kiiremas korras ei rahuldata. Kahe vältimatu kurja vahel valides peab valima selle, mis on väiksem. 

Ruhnu majakavaht tunnistas mulle avameelselt ühes vestluses, et ta oli jaganud laiali eestikeelseid traktaate kreeka usust ning et ta oli veennud saareelanike südameid selle paremuses. Ta loodab saada tsaarilt autasu, kuid mina lubasin talle midagi hoopis teistsugust. See mees, keda kreeka kirik vahest ehk relvana tarvitab, kasutab ära saarel valitsevat ilmselgelt vaenulikku õhkkonda pastori (kuid mitte luteri kiriku!) vastu: ta leidis kohutava arstimi ja tahab pöörata oma vaesuse armuks! 

Ruhnu saare kogudus on misjonipunkt. Saare asukoht (isegi neil viiel kuul [mil meresõit on võimalik] ja eriti seitsmel isolatsioonis veedetud kuul) muudab saareelanikud erakordselt tundlikuks kõige vaimse, ent ka vaimse surma ja hukkamineku tajumise suhtes. [Kõik see] vajab misjonäri, kes on sellest maailmast vaimselt lahti ühendatud, kellel on suur kogemustepagas, annet misjoni peale ja haruldane armastus Looja ja ligimese vastu. Kuni sellist inimest pole leitud, on saarele parem olla ilma vikaarita, kui et saata sinna mitterahuldav vikaar. On tõenäoline, et konsistoorium peab võimalikuks vikaari leidmist Vormsilt või Nukkelt ja et nad on alustanud [sel teemal] arutelusid Eestimaa provintsiaalkonsistooriumiga. 

[…]

Märkusi

[1] Tänapäeval Saaremaa.

[2] Kirja allkiri on loetamatu.

[3] Axel Gabriel Ylander (1829–1882), rootsikeelne soomlane Turust. Ruhnu pastor alates 1862. aastast. 

[4] Nagu on märgitud allpool, hävis pastoraadihoone 1864. aastal tulekahjus. Kirjanduses leidub viiteid, mis osutavad Ylanderi süüle tulekahju puhkemisel: vt J. Hedman ja L. Ålande, Runö – historien om svenskön i Rigabukten (Stockholm: Dialogos, 2005), lk 172.

[5] Kuressaare, Saaremaa keskus

[6] Vene riigiametnike andmetel tahtsid usku vahetada 145 inimest (umbkaudu 330 saareelaniku seast)

[7] Viide 1840. aastate usuvahetuslainele Balti provintsides, mille käigus pöördus Eestis ja Lätis õigeusku üle 100 000 talupoja.

[8] Vene Õigeusu Kirik

[9] Võidmisriitust talitati õigeusku pöördumise lõpuleviimiseks

[10] Eduard Petersen (1814–1882), Vormsi saare Rootsi koguduse pastor

[11] Gottlieb Alexander von Schmidt (1794–1891), Saaremaa konsistooriumi superintendant

[12] Lars Erik Mozelli (1828–1886), Tallinna Rootsi kiriku pastor

[13] Laevarusud olid Ruhnus tavaline nähtus ning need moodustasid lahutamatu osa Lääne-Eesti rannikumajandusest. Vaata K. Lust ‘Wrecking Peasants and Salvaging Landlords – or Vice Versa? Wrecking in the Russian Baltic Provinces of Estland and Livland, 1780-1870’, IRSH, nr 62 (2017), lk 67-93.

[14] Kõige tõenäolisemalt on tegu Carl Johannes Masinguga (1811–1878), Peterburi Püha Miikaeli luteri kiriku pastoriga.

 [15] Kaks kuud varem oli sama teekonna ette võtnud üks õigeusu psalmist, kelle reis võttis kehva ilma tõttu aega ühe nädala.

[16] Üks verst – 1,1 kilomeetrit

[17] Ehitatud 1644. aastal

[18] Tartu

[19] Saareelanike ütlusi üles kirjutades kasutas Masing kummalist saksa keele vormi. On võimalik, et ta tegi seda imiteerimaks Ruhnu tugevalt iseloomulikku rootsi dialekti. Viimane tsitaat näeb näiteks välja nii: „Wir seind een elend und ohnglücklik Volk mit unser Christlik Kerk, in kurzer Zeit 8 Pastor gehabt, haben elle nix getoogt; nur he Telenius, he war  brav und got, awer he ging weg. Die andern hoben he Brandwein und Mammon geliebt, wie wir ook. He Pastor N.N. fiel vor Altar herunter und musst weggeführt werden. He Finnlander supen all’ und wat doort nix doogt und keen brod nit hat, he werd se uns nach Runo geschickt. Wir haben gnädig Consistorio oft gebeten, vor uns Pastor zu geben ja nit oos Finnland, sondern aus Dorpat oder Stockholm, aber alles nix, alles umsonst! – Ooch is unser Zehnte viel zu hart und gross. Wir seind een kleen Kerchspiel etwas mehr als 300 Seelen und müssen alleen de Pastor underhalden mit unser Zehnte. Wir haben 10 mal mehr zu zahlen als alle ander Krestlik  Gemeinde. An de Kroon müssen wer zahlen Kopfsteuer, Landpacht und Rekrutensteuer. Unser eennahme wird von Jahr zu Jahr schlechter: Missernte of Felder, Seehund und Fisch em Meer immer weniger. Nook ungerechter is aber, dass wer Zehnte zahlen, wo keen Pastor be uns is. Wovor sollen wer zahlen, wenn keen Pastor is?”

[20] Vormsi – suurem rootsikeelne saar põhjas, toona osa Eestimaa provintsist. Nukke ehk Noarootsi – poolsaar Lääne-Eesti rannikul, toona suure rootsikeelse elanikkonnaga.

Tõlkija

James M. White

Allikad

Suur tänu Andrei V. Kellerile abi eest saksa allikate juures. Kõik kirjad on võetud arhiivallikast EAA 1192.2.772.