Grigori (Krug) (1908-69)

Eestlane Andrei Rubljov

Georg Krug (sünninimega Georgi Ivanovitš Krug) sündis 5. jaanuaril 1908. aastal Peterburis. Tema isa Johan Vilhelm Krug oli Rootsi päritolu protestantlik tööstur ja ema Paraskovia (neiupõlvenimega Suzdaltseva) vene õigeusklik. Lapsepõlves sai Georg luterliku kasvatuse ning 1916–1917 õppis Karl May Peterburi saksa gümnaasiumis.

Krugid said Eesti kodakondsuse ja kolisid Narva 1921. aastal, kus Georg lõpetas kohaliku vene gümnaasiumi 1926. aastal. Narvas õppis Georg maalimist Peterburi ja Itaalia kooliga kunstniku Eduard Verberi käe all. 1926–1928 õppis Georg Tallinnas professor Günther Reindorffi juures Riigi Kunsttööstuskooli graafikaklassis. Tallinnas õppis ta veel joonistamist ja akvarelli baltisaksa tarbekunstnik Klara Zeidlerilt, kes ise oli hariduse saanud Pariisis, Londonis ja Viinis. Tutvudes lähemalt Eestis asuvate vene emigrantidest kunstnike ja ülempreester Lev Liperovskiga ning osaledes mitmel Venemaa Üliõpilaste Kristliku Liikumise poolt Petseri kloostris ja mujal korraldatud üritusel, lasi Georg Krug end 1929. aastal salvida õigeusku.

1928–1930 jätkas Georg Krug õpinguid Tartus Pallase kunstikoolis, kus tema õppejõududeks olid Ado Vabbe ja Nikolai Triik, kes mõjutasid tema tehnilist meisterlikkust ja modernistlikku stiili. Tartus valmis Georg Krugil seeria kohalike elanike portreedest. Tema töid esitleti 1929–1930 mitmel kohalikul näitusel. Eestis elades hakkas Georg Krug kujunema kunstnikuks. Samal ajal pulbitses Venemaa kunstielu modernismist ja tihedatest sidemetest Prantsuse kunstnikega.

Kunstnik Jüri Arraku (1936–2022) sõnul on näiteks Georg Krugi varajane töö „Natüürmort“ (Eesti Kunstimuuseum, õli, 1920ndad) karmi stiiliga sümbolistlik teos, mustade kontuuride ja katkise savikannu punast värvi murdekohaga, milles peituvad suured ja väga huvitavad kunstilised väärtused.

Ka veidi hilisemates maalides, näiteks „Pirnid“ (dateerimata, arvatavalt 1920ndad), mis on teostatud jõulises ekspressiivses käsitluslaadis, on tajuda kunstniku sisemist traagikat. Kodumaa kaotus, õigeusu kiriku olukord ja sotsialismi värsked sammud ei jää kunstniku töödes kajastumata. Vaadates valge-musta-punsekirjul alusel kujutatud pirne, liigub mõte külili kirikukuplite ja vere juurde lumel.

1931. aastal kolis Georg Krug Pariisi, eesmärgiga jätkata kunstiõpinguid Kunstiakadeemias. Majanduskriisi ja Pariisi kaunite kunstide kooli likvideerimise järel jätkusid tema õpingud erateel Nikolai Milioti ja Konstantin Somovi juhtimise all nii Pariisis kui ka suvistel joonistustundidel Normandias. Ta kohtus õpingukaaslase Leonid Uspenskiga, kellest sai hiljem tema kolleeg ja sõber elu lõpuni.

Georg Krugi karjäär ikoonimaalijana algas, kui ta õppis Sergei Fjodorovi, Dmitri Stelletsky ja Julia Reitlingeri (nunn Jean) juhendamisel. 1933. aastal telliti temalt ja Leonid Uspenskilt uue ikonostaasi maalimine Pariisi Kolme püha esikarjase kirikule (Église des Trois Saints Docteurs).

Georg Krug nägi tol perioodil oma kodumaalt väljarännanud suuri andeid, töötas nendega koos ja kõrvuti. Ta mäletas Günther Reindorffi romantilist ja Ado Vabbe peent närvilist maalimislaadi, Nikolai Triigi karget sümbolistlikku selgust. Tema ümber olid Nikolai Milioti unenäolised jutustused ja Konstantin Somovi kirglikud pildid.

Erinevalt Leonid Uspenskist, kes katkestas sidemed ilmaliku kunstimaailmaga, jätkas Georg Krug veel 1930ndail tööd Venemaa avangardiliikumise kunstnike Mihhail Larionovi ja Natalia Gontšarova ateljeedes.

1933. aastal liitus Georg Krug Moskva Patriarhaadi Pariisi Püha Photiuse vennasteseltsiga, mille eesmärgiks oli säilitada ja elustada õigeusu kohalolekut Lääne ühiskonnas. Seltsi juhiks oli teoloog ja palamismi uurija Nikolai Lossky. Georg Krugi üks töödest oli tulevase pühaku, ema Maria (Skobtsova) Noisy-le-Grandi kodutute varjupaiga ehk seegikiriku ikonostaas.

Veel osales ta Prahas 1935. aastal toimunud Vene maalikunstinäitusel 154 kunstniku hulgas kõrvuti Aivazovski, Chagalli, Repini, Shiskini, Serovi, Uspenski, Larionoviga.

1940ndate alguses elas Georg Krug läbi sügava vaimse kriisi, mis kujunes depressiooniks ja viis vaimuhaiglasse. Tema pihiisa, preestermunk Sergei Ševitši hingehoidliku toetuse ja eespalvete tulemusena lasti ta vabaks ja 1945. aastal sai temast kuuletuja (noviits).

1947. aastal Rue Peteli kiriku ikonostaasi maalides tutvus Georg Krug preestermunga, tulevase Essexi Ristija Johannese kloostri rajaja ja pühaku Sofroniga (Sahharov, 1896-1993, kanoniseeritud 2019/Athose Püha Sofroni). Sofroni oli saabunud Athose mäelt Pariisi, põhjuseks tervisehädad ja lootus anda välja raamat oma vaimsest isast Silouanist. Isa Sofroni nägi noviits Georg Krugi ikoone, mille teistmoodisus ja uudsus mõjusid sedavõrd, et ta palus maalida ikonostaas tema loodud kloostrikogukonnale Prantsusmaal. See ikonostaas “Püha Õhtusöömaaeg” seisab praegu Inglismaal Essexis isa Sofroni asutatud Ristija Johannese kloostris.

Muuhulgas - isa Sofroni oli pikka aega vaimseks isaks maailmakuulsale Eesti heliloojale Arvo Pärdile, kes oma loomingulises kriisis (alates 1980) jõudis Essexi kloostrisse. Nende kõigi kolme elust ja loomingust kostab läbi vaimne otsing ja loojate hingede enesekaotuse tähendus: Arvo Pärdi “Aadama itk”, isa Sofroni loomata valguse tajumine, kaotus ja uuesti leidmine, ning Georg Krugi enesekaotus kunstnikuna, meeltesegadus, kasvamine Jumalasse ja pildikeele leidmine Jumala kiituseks.

Inimene ei sünni ikoonimaalijana. Võibolla ongi ikoonikunst tegelik suure kunsti kese ja normaalsus, ning kõik uudsus, kahtlused, otsingud ja teisendamised ongi vaid ikoonikunstist kõrvalekaldumised. Paljud kunstnikud on jaganud mõtet, et enda tõeliseks väljendamiseks ei piisa ainult realismist ega ka impressionismist. Näiteks Picasso leidis lahenduse abstraktsetes vormides, Larionov rääkis pindadelt tagasi peegelduvatest kiirtest, Malevitš liikus lihtsatesse sümbolitesse, Kandinsky rääkis kunsti vaimsusest. Kunstimaailm oli justkui liimist lahti ja seda hakati tasapisi tugevate visioonide abil kokku panema. Kunstiajalugu liigub ikoonikunsti suunas ja tavaline kunst väljub ikoonikunsti seest.

„Kuna meie nägemine on paigutatud nii, et me ei taju mitte objekte endid, vaid neilt peegelduvaid kiiri, siis tulebki keskenduda kiirtele!” ütles Mihhail Larionov. Valguskiired mitte ainult ei peegeldu pindadelt, vaid tulevad samal ajal ka pindade seest. Jumal on kõige taga, sümbol on olemas ja valguskiired jäävad alles. Sarnane valguskiir jõudis ka Georg Krugini, Bütsantsi ikoonikunst ja püha Andrei Rubljovi looming jõudsid tema kaasaega. Sügavalt usklikuna, palves ja paastus, töös ja õppimises leidis Georg Krug võimaluse Jumalat tundma õppida.

1948. aastal pühitseti Georg Krug Vanvesis lugejaks ja mungaks. Pühitsusel võttis ta Kiievi-Petseri kloostri vaga ikoonimaalija ja pühamehe Grigori nime. Pärast pühitsemist kolis ta Püha Vaimu skiitasse (Skite Sainte-Trinité) Le Mesnil-Saint-Denis's, mis sai tema elukohaks kuni surmani ja kus ta pühendus täielikult ikoonide maalimisele mitme õigeusu kiriku jaoks Prantsusmaal ja mujal.

Grigori Krugi viimaseks tööks jäi „Apostel Toomas tunnistamas ülestõusnud Kristuse haavu“.

Ta suri raske haiguse järel 12. juunil 1969. aastal Püha Vaimu skiitas ja tema maine põrm sängitati kloostrikiriku lähedale 16. juunil samal aastal. Tema ikoonipärand elab edasi paljudes kirikutes ja erakogudes üle maailma, olles tunnistuseks tema pühendumusest ja andest ikoonikunstis.

Grigori Krugi ikooniloomingut iseloomustab traditsioonilise ikonograafia ühendamine kaasaegse kunstikeelega, peegeldades sügavat vaimset kogemust. Tema ikoone on sageli võrreldud Andrei Rubljovi ikoonidega. Need keskenduvad traditsioonilistele õigeusu motiividele, on väga hingestatud ja toovad esile värvikombinatsioonide ja detailirohkuse poolest rikka isikliku stiili.

Grigori Krugi ikonostaasid ja freskomaalingud leiduvad näiteks lisaks eelnimetatuile veel järgmistes Prantsusmaa kirikutes:

·  Skite Sainte-Trinité (Püha Kolmainsuse skiita), Le Mesnil-Saint-Denis: tema freskod ja ikoonid kaunistavad kloostri kirikut.

·  Église Saint-Serge (Püha Sergiuse seminarikirik), kuulus õigeusu kirik Pariis: siin maalis ikoone ja panustas interjööri kaunistamisse.

·  Église Notre-Dame de la Sagesse (Jumalasünnitaja kirik), Nizza: siin hinnati tema ikoone erakordse vaimsuse tõttu.

·  Eglise de l'Assomption (Neitsi Maarja Uinumise kirik), Sainte-Geneviève-des-Bois: siin panustas ta kiriku ikooniprogrammi.

Grigori Krugi ikoonide sünd:

·  Ta luges ja palvetas ning jäi siis vaikselt oma paneeli ette. Kui näis, et sündiv ikoon oli tema sisse jõudnud, tõi ta selle kiirelt enesest välja. Seejärel viimistles seda veel pikka aega.

·  Maalimise ajal luges isa Sergei talle ette kirikuisasid ja pühakute elulugusid.

·  Keegi peale isa Sergei ei näinud teda maalimas.

· Ta ei kopeerinud kunagi teisi ikoone, vaid joonistas otse ikooni pinnale ja edasine töö ja parandamine toimuski sealsamas.

· Ta ei kasutanud kulda, mis tähendas eemaldumist nn tüüpilisest vene ikoonimaalist.

Grigori Krugi ikoonistiili iseloomustab:

· Traditsiooni ja modernsuse ühendamine. Ta tugines kindlalt õigeusu kanoonilisele ikonograafiale, kuid lisas isikliku kunstilise interpretatsiooni ja kaasaegse tunnetuse, mõningase kõrvalekaldega rangest ikoonimaalimise kaanonist.

· Valguskiirte meetodiga loodud vaimsus. Tema teostes on oluline rõhk valguse kujutamisel, mis sümboliseerib jumalikku, nö loomata valguse kohalolu. Valgus näis tulevat figuuridest seestpoolt, mis on kooskõlas õigeusu õpetusega vaimsest valgustatusest.

· Õhulisus ja inimlikkus. Tema pühakute ja Kristuse kujutised on eriliselt õrnad ja soojad, väljendades sügavat empaatiat ja spirituaalsust. Tema ikoonid ja freskod on läbi imbunud soojast usutundest, sügavast aukartusest püha vastu ja palvelikust energiast.

· Figuuride proportsioonid ja väljendusrikkus. Traditsioonilised bütsantslikus ikoonistiilis venitatud pühakute proportsioonid ühilduvad elavate ja emotsionaalsete kujutistega, mis lisavad töödele inimlikkust ja elavust.

Grigori Krugi võib julgusega nimetada vaba Bütsantsi stiili taaselustajaks ühes teiste 20. sajandi tuntud õigeusu ikoonimaalijatega Leonid Uspenski ja Photis Kontoglouga. Tuntud uuspatristika koolkonna looja ja hesühhasmi uurija Nikolai Lossky sõnul ei mõistnud keegi teda nii põhjalikult kui Grigori Krug. Tema vana ja uue tasakaalustatud ikoonikunsti võib võrrelda Arvo Pärdi muusikaga, milles harmooniliselt ühildub nii vana õigeusu traditsioon kui ka uue muusika innovatsioon.

Autorid

Andrei Sõtšov & Aapo Pukk

Tähtsamad viited

Сергеенко, А. Протоиерей. „Инок-иконописец Григорий (Круг) (1908 - 1969).“ Журнал Московской Патриархии, 1970, No. 3, ст 13–15.

Асланова, Екатерина. „Возлюбих благолепие дому Твоего.“ Журнал Московской Патриархии, 1970, No. 3, ст 15–19.

Ouspensky, Leonid. The Meaning of Icons. Crestwood, N.Y.: St. Vladimir’s Seminary Press, 1982.

New Liturgical Movement. "Russian Iconographer Fr. Gregory Krug." 2010. Vaadatud 15. jaanuar 2025. https://www.newliturgicalmovement.org/2010/02/russian-iconographer-fr-gregory-krug.html

O´Keefe, Seraphim. “Fr Gregory Kroug – An Exhibition Honoring the 50th Anniversary of his Repose.” 2019. Vaadatud 18. jaanuar 2025 Fr Gregory Kroug – An Exhibition Honoring the 50th Anniversary of his Repose – Orthodox Arts Journal

Georg Krug "Natüürmort", Eesti Rahvusringhääling, Üks pilt: 15, 17. aprill 1995. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/uks-pilt-georg-krug-natuurmort, Vaadatud 22. detsember 2024