Isa Andrei Ramul (1842-1926)

Muusika toomine inimesteni

Isa Andrei Ramul sündis 181 aastat tagasi, täpsemalt - 6. aprillil ehk vana kalendri järgi 25. märtsil 1842 Laius-Tähvere vallas, Leedi mõisas Tartumaal talupidaja pojana. Hariduse omandas ta esmalt Leedi külakoolis (1849–1852) ja Laiuse kihelkonnakoolis (1852–1857) ning 15-aastase noormehena astus Riia vaimulikku seminari.

Riia vaimulik seminar oli Liivimaa kubermangu üks vähestest rakendusliku keskhariduse õppeasutustest, mis tollal pakkus haridust talupojaseisusest noormeestele. Ühed alustasid  õpinguid, saamaks keskharidust ja jätkamaks seejärel õpinguid muul alal, nt mõnes Venemaa ülikoolis. Teised seadsid sihiks saada seminari lõpetamisega vaimulikukutset. Kaheaastased õpingud seminaris tagasid sissetuleku köster-kooliõpetajana mõnes kohalikus õigeusu abi- või kihelkonnakoolis. Andreid huvitasid eelkõige usulised küsimused ja ta tahtis saada vaimulikukutset. Samuti, juba seminaris õppides täiendas ta end kirikumuusika alal ja teenis elatist koorijuhataja asendajana.

1869. a-l abiellus Andrei Elisaveta Fjodori t Pavlovnaga ja tema peresse sündis seitse last.

Seminari lõpetamise järel 1869. a-l pühitseti Andrei Riia piiskop Benjamini (Karelin) poolt diakoniks ja preestriks ning määrati Saaremaal asuva Lümanda koguduse vaimulikuks. Isa Andrei oli Lümandas preestriks 1869–1891.

Lümanda ajast on pärit isa Andrei esimesed vaimulikud luuletused ja helitööd. Samuti, siin  kirjutas ta ja avaldas trükis „Mis vahe on Õigeusu ja Luteri usu õpetuse vahel” (1890) ning koostas 12-köitelise pühakute eluloo, mis trükiti Kuressaares Nikolai vene-eesti vennasteseltsi kuludega a-il 1884–1889. Lümandas teenides rakendas isa Andrei, sarnaselt teiste eesti õigeusu vaimulikega, koguduse üldlaulu (congregational singing). Eduka tegevuse tulemusena laulualal sai ta Riia konsistooriumilt ülesandeks koostada kiriklike põhiviiside kogu, millega tuli hästi toime. Tema koostatud noodiaabits pealkirjaga „Õigeusu kiriku laulu viiside raamat koolide tarvis I“ (Riia, 1885) oli veel paarkümmend aastat pärast ilmumist ainsaks kirikulaulu abi- ja õpperaamatuks Riia piiskopkonna eestikeelsetes õigeusu abi- ja kihelkonnakoolides.

Tallinna Issandamuutmise peakiriku koguduse eestlastest liikmeile alustati regulaarsete eestikeelsete teenistuste pidamist 1879. a-l. Kui 1880. a-l loeti koguduses 173 eestlast, siis kümne aasta pärast, s.o 1890. a-l oli eestlaste arv tõusnud 1052-ni. Kohalikele eestlastest õigeusklikele loodi Tallinna lähistel Juuru, Angerja ja Aruküla kogudused.

1890. a-l esitas Tallinna Issandamuutmise koguduse preester Karp Tiisik Eestimaa praostile palvekirja oma koguduse eestlastest pihtkonnale iseseisva koguduse avamiseks ja selle juurde kirikuameti määramiseks. 28.07.1891 loodi Pühima Sinodi määrusega Tallinna Issandamuutmise peakiriku juurde Vladimiri Jumalaema pühakuju eestikeelne kogudus, mis hakkas jumalateenistusi pidama kõrvalasuva kirikla keldrisse sisseseatud Vladimiri Jumalaema krüptikirikus. Vastloodud koguduse kirikuamet koosnes ühest preestrist, ühest diakonist ja kahest köster-kooliõpetajast.

Eestikeelsesse kogudusse kutsuti tööle isa Andrei, kelle konsistoorium määras ametisse 1891. a teisel poolel ja kes asus kogudust juhtima 1. jaanuarist 1892. Kogudus kasvas kiiresti mitmetuhande-hingeliseks. Elu ja tegevust oli korraga nii palju, et väike Vladimiri kirik ei vastanud varsti enam usuvajaduse nõuetele ega suutnud mahutada kõiki jumalateenistustel osalejaid.

Tallinna Aleksandri katedraali valmimisel ja sissepühitsemisel 30.04.1900 kolis  Issandamuutmise venekeelne kogudus sinna ümber ja isa Andreil tuli minna oma eestikeelse kogudusega Vladimiri krüptikirikust tagasi Issandamuutmise kirikusse. Selline vangerdus toimus 1900. a kevadel, mille järel ootas kogudust ees lai tööpõld: tuli soetada uusi ikoone, kirikutarvikuid ja -tekstiile, vaimulike rõivaid ja jumalateenistusraamatuid ning korraldada jumalateenistusi, misjonitunde, katehheetilist tegevust, asutada kiriku laulukoor, juhtida koguduse koole, hooldada korrapäraselt ümbruskonna eesti õigeusulisi Viimsis, Kolgarannas ja Murastes. Isa Andrei oli Tallinna Isandamuutmise kiriku preestriks kuni a-ni 1917.

Põhitöö kõrval õnnestus isa Andreil jätkata ka loometööd. Tema sulest ilmusid ”Mis vahe on Õigeusu ja Luteri usu õpetuse vahel?” 2. trükk (Tallinnas, 1892), kirikukoori tarbeks ”Laulud püha Johannese Krisostomuse liturgia ajal” (Tartus, 1893), ”Patukahetsemise kanoni lauluviisid” (Tartus, 1894), ”Vaimulikud laulud, psalmid ehk vaimulikud kantad, viisidega” (Tallinnas, 1896). Neist viimane, mille kirjastajaks oli Balti vennasteseltsi Eestimaa osakond, lõi suuri laineid ja tekitas elavat diskussiooni teemal, mil määral „Bogoglasnikust” laenatud ja eesti õigeusu vaimulike loodud mitteliturgilisi vaimulikke laule saab kasutada õigeusu kirikus. Vanameelsed preestrid nägid selles usust taganemist ja liigset modernismi, kuid nooremeelsed ja rahvusromantilisema hingelaadiga vaimulikud võimalust muuta õigeusu kirikulaulu eesti rahva südamele lähedasemaks.

Poleemika kirikumuusika üle vähendas isa Andrei töötahet ning järgneva 10 aasta jooksul ei ilmunud trükis tema töödest midagi. Alles 1905. a-l, mil Riia piiskopkonna eesti- ja lätikeelsele õigeusu misjonile hakati pöörama suuremat tähelepanu ja päevakorda kerkis vajadus kirikureformide järele, ilmus tema teine riimitud laulude kogumik „Mõned laulud palvelikkude laulude raamatust Bogoglasnik“ (Tallinnas, 1905).

Isa Andrei oli esimeseks salmimõõdulise riimlaulu propageerijaks Eesti õigeusu kirikus. Tema teeneks õigeusu kirikulaulule saab pidada püüet arendada üldlaulu ja viia laulmist  rahva keskele, eriti rõhku pannes laulu meloodiale. Isa Andrei on välja andnud mitu noodiraamatut lauludega, millest osa oli tõlgitud ja häältele seatud, osa originaalid. Tema komponeeritud kirikulaulud (nt „Meie Isa“, „Rahu armu“, „Keerubite laul“) ja salmimõõdulised laulud (nt „Aita meid, Issand“, „Kui armsad on Su hooned“, „Su kotta tahan astuda“) on tuntud ning tarvitusel Eesti apostlikus õigeusu kirikus praegugi.

Isa Andrei kiriklikest autasudest või -palkadest olgu märgitud järgmised: puusaehe 1879, teenistusmüts 1886, teenistuskübar 1895, ülempreester 1914.

Isa Andrei teenis Tallinna Issandamuutmise eestikeelses koguduses koosseisuvälise vaimulikuna kuni raugaeani. 1926. a-ks, mil ta oli 75-aastane, kasvas kogudus juba 7000-liikmeliseks. Isa Andrei uinus 28.10.1926 Tallinnas ning maeti 30.10.1926 Tallinna siselinna (Aleksandri) kalmistule matuška Elisaveta haua kõrvale.

Isa Andrei panus vaimuliku, pühakute eluloo kogumiku tõlkija ja koostajana ning õigeusu rahvalaulu edendajana Eesti õigeusu kiriku vaimu- ja kirikuloos on hindamatu. 1884–1905 ilmus tema sulest ühtekokku 13 teost. Tema olulisust tõendab ka tema nime mainimine „Eesti Biograafilises leksikonis” (1926–1929) ja „Eesti Entsüklopeedias” (1932–1937).  

Isa Andrei lastest väärib eraldi mainimist tuntud eesti psühholoog, Tartu Ülikooli psühholoogiaosakonna ja psühholoogiaterminoloogia rajaja, õppejõud ning professor Konstantin Ramul (1879–1975).

Autor

Isa Andrei Sõtšov